Käisin täna Viljandis Ugalas "Lõõmavat pimedust" vaatamas. Kuigi tegemist on ehk üle keskmise parema etendusega, ei tekitanud see minus mittemingisuguseid kirgi. Miks nii palju Eesti teatrilavastusi on ühte auku? Aga lõppkokkuvõttes ma ei kahetse, sest midagi annab ju iga etenduse vaatamine.
Kõige selle juures muidugi oli suurem elamus see meeletu külm, mis Eestit praegu vallutab. Või nagu kommuunikaaslane ütleb: "Nüüd sa siis tead, mida saksa sõdurid Stalingradi all tundsid." Minu arust oli Viljandis hoopis külmem...
Koju jõudes vaatasin ETV uudiseid. Põnevaid asju on siin ikka vahepeal juhtunud. No teadagi, mida ma mõtlen. President ja tema lapselapsed. Alaealisus, alkohol, vesipiip ja läbu. Kusemine presidendilossi katusel rahvuslipu kõrval. Viimane peaks olema piisav põhjus seltsimehele teatud sammuks. Seda enam, et tema uusaastakõne sisaldas selliseid mõtteid nagu laste kasvatamine, isamaalised väärtused ja nii edasi. Ma nüüd natuke seedin seda asja. Põnev ikkagi. Oligi see eluke meie riigis natuke liiga üheülbaliseks läinud oma õnnetuslike uudistega.