Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid, öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.

Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
nii lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.

Nii keeldud kaevul valvates
jäin januseks ja kaineks.
Su põse ainus puudutus
jääb üheksandaks laineks.

Su noorus, rikas soojusest,
mu poole hõõgus kargust,
ja ometi ei andeks saa
ma seda väikest vargust.

Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
kui siis, kui maailm loodi.


Kommuunikaaslane luges seda mulle, kui olime äsja tutvunud. Siiani loeb aeg-ajalt. Peast. Ja mina kuulan. Kurvalt.