Kurb on olla

Mul on umbes kuu aega pidevalt tunne, et laps kasvab vägisi suureks ja kõik lapsepõlvega seonduv tuleb maha jätta. Kõigepealt lasteaed (suutsin lõpupeol jeeli-jeeli pisaraid tagasi hoida) ja nüüd ka laulutund. Tegelikult sai ta ju viimases kolm nädalat suvetundide näol pikendust. Sellest hoolimata vesistasime täna lapsega kahekesi nutta, kui Salme treppidest alla auto poole kõndisime. Kuidas mõni õpetaja oskab niimoodi hinge pugeda? Lastevanematele ka, lastest rääkimata. Mul on suur auk kohe hinges. Suurepärane töö, Imbi Potter! Me jääme Kukupai kooli taga igatsema.