Nii küsiti mu käest eile. Aega pole. Ainest oleks.
Lühikokkuvõte maist. Kõigepealt teater.
Käisin kuu alguses Vene Teatris "Antigonet" vaatamas. Mul on nüüd ka venekeelse etenduse vaatamise kogemus. Seda küll sünkroontõlkes, aga ikkagi. Kohati tõlge segas ja kuulasin niisama. Sain veel aru, kuigi palju on meelest läinud. Peaks vist hakkama Vene kanaleid vaatama (ükskord vaatasin mingit sisustussaadet ja pidin naeru kätte ära surema - hrustsovkasse 18. sajandit ei maksa ikka kujundada). Teatrietenduse kohta veel nii palju, et erilist vahet pole, kas venelane karjub teatris või tänaval - ta teeb seda ikka täiest kõrist.
Möödunud nädalal vaatasin NOs Pedagoogilist poeemi. Võib ju ka nii, aga mina nii ei teeks. Väsitav on juba kogu aeg igas etenduses paljaid näitlejaid amelemas või till paljas ringi jooksmas vaadata. Vett ei pea ka kogu aeg pritsima. Ja kui noored näitlejad juba esimeses suuremas tükis kõik ära näitavad, mis neil on ja mida neil ei ole, siis mida neil tulevikus veel näidata on?
Reisimine.
Kaks nädalat tagasi käisin Norras. Ma pole mitte kuskil nii palju ja nii hästi söönud nagu Trondheimis. Norra ongi nii ilus ja nii kallis, nagu räägitakse. Seni külastatud riikidest on Norra mu lemmikuim. Head asja ei peagi reklaamima.
Lõpud.
Laps on suureks saanud. Terve mai on olnud kõiksugu ringide lõpetamise. Mõnedesse koolilapsi enam ei oodata ja arvatavasti on sügisel tundide toimumise ajal tühi tunne. Kurb on. Laulutund. Lasteaed. Ja kuigi ma ei ole oma lapse lasetaiakasvatajate tööga rahul, oli lõpupidu tõeline elamus. Ma pole eladeski sellist lastekontserti kuulnud. Terve rühm jämmis täiega. Uskumatu!
Ja ilm on väga vaheldusrikas. Nagu ka minu tujud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar