Nõukaaegased inimesed teavad TPLi kui kõplapolgu või muu sarnasena. Olen minagi omal ajal suviti Töö- ja puhkelaagris peete umbrohust puhastanud. Küll kõplaga, küll kõplata, kui viimane juhtus katki minema. Siis sai neljakäpukil edasi liigutud. Sai löödud töörekordeid - olin ühel aastal usinaim kõblatibi. Sai tasuta koolis süüa. Sai taskuraha kogutud. Kõige paremini on meeles pärast 2. klassi suvel teenitud raha eest ostetud nukk, kes oskas kõndida ja lükkas enda ees lapsevankrit. Mingi Made in UdSSRi tehniline ime oli.
Tänapäeval on TPLil ka teisi tähendusi, kuigi Töö- ja puhkelaager kõlaks ka tänapäeval hästi.
Tööst ma ei soovi rääkida. Puhkamisest nii palju, et olen kolm päeva järjest teatris käinud. Teisipäeval käisin Draamateatris "Varastati oranź jalgratas"-t vaatamas. Ma ei tea, mis mul viga on, aga mulle paljukiidetud lastelavastused ei istu. Midagi jääb kogu aeg vajaka. Ja Draamateatri puhul tundus mulle eriti, et tegemist on seisnud veega. Aga jällegi - lastele meeldis ja see on kõige tähtsam.
Täna käisin Theatrumi "Ma olen tuul"-t vaatamas. Teadsin, mida vaatama lähen ja täpselt selle elamuse ma ka sain. Ütlen aga päris ausalt, et olin nii sügava teksti kuulamiseks liiga väsinud ja vahepeal ei suutnud ma enam meenutada, mida ma kuulnud olin. Masendav. Aga Skandinaavia mõjubki kohati masendavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar