Teatris ei tohi ikka väsinuna käia. Siis ei meeldi ükski näidend.
Täna käisin võsukestega "Pal tänava poisse" vaatamas. Lastele meeldis ja see on kõige tähtsam. Aga kuna minul on praegusel hetkel Maslow püramiidi alumise otsa vajadused tugevalt rahuldamata, siis on ka loogiline, miks ma kunsti nautida ei suuda.
Ja üks küsimus tekkis mul ka: kas see on mingi mood või, et juba igas etenduses peavad pealtvaatajad ka märjaks saama?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar