Täna oli mul võimalus vaadata etendust, mida väga kaua vaadata olen soovinud, aga mida olude sunnil varem kaeda ei saanud. Räägin "Ird, K"- st.
Ootused olid kõrged, sest kriitika sellele tükile on olnud äraütlemata positiivne.
Kindlasti on tegemist puhta Tartu etendusega ja seal seda näinuna oleksin ehk hoopis teisel arvamusel. Tallinnasse see lihtsalt ei passinud.
Nüüd ma siis mõtlen, mis asi see oli ja mida sellega öelda taheti. Kas prooviti tahtlikult hullumeelset tükki teha või suruti teadlikult näitlejad alla. Trupp koosnes ju mainekatest ja headest näitlejatest. Aga välja tuli minu jaoks käkk. Ehkki oli ka üksikuid eredaid hetki - Onu Raivo ja Irdi kosmoseheietused. Saiakesed oli ka päris põnev ja maitsesid väidetavalt väga hästi. Ise ei proovinud.
Üks asi, millega Tartu Uus Teater kunagi mööda ei pane, on muusika.
Aga kas ma pean vaatama 10 minutit voodis lebavaid näitlejaid, kes midagi ei räägi ja midagi ei tee. Ja kui juhuslikult juhtuvad mõne lause ütlema, siis pole seda kuulda, sest saal on täis köhivaid tuberkulootikuid. See on minu väärtuslik (une)aeg. Või kas peab ühte laulu seitse korda laskma? Selle arvelt saanuks pool tundi lühemalt hakkama. Ja mulle ei meeldi, et kolmetunnine etendus kestis 15 minutit kauem.
Publik oli ka imelik. Tundus, et nooremapoolsed, juba taasvabanenud Eestis sündinud inimesed, ei saa ikka mitte millestki aru. Kuidas saab laginal naerda küüditamise jutu peale?! See on meie rahva traagika.
Ühesõnaga olen väga pettunud. Isegi minu abikaasa, kes on üsna mõistlik ja tark inimene, oli hämmunud.
No mida asja?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar