Niisiis kiiksud:

1. kokkamises
Ma ei suutnud mitte ühtegi kokkamiskiiksu meenutada. Võibolla ehk see, et ma unustan kogu aeg toiduained külmkappi tagasi panna. Ning ma ei keeda magusaid putrusid.
Küll aga meenus rida köögi ja söömisega seonduvaid kiikse. Näiteks ei pista ma kunagi sama lusikat kahte erinevasse moosipurki, olgu tegemist kasvõi sama moosiga (nt. ühe purgi põhjast ja teise algusest). Tegelikult kulub söögivalmistamisel üldse palju lusikaid, nuge ja kahvleid, sest kord kasutatuna rändavad need kraanikaussi.
Ka ei suuda ma vaadata, kuidas inimesed froteekäterätikutesse nõusid kuivatavad. Nõud tuleb ilmtingimata linasesse ja käed kindlasti froteerätti kuivatada.
Ja Saksamaal määrin ma saiakesele kõigepealt võid ja siis moosi. Mõnikord panen juustusaia juustule mett peale. Aga see kehtib tõesti ainult Brötchenite puhul. Eesti saiakestel ei ole sellist mekki. Ja viimasel ajal olen ka Eestis õunamahla gaseeritud veega lahjendanud. Jällegi sakslastelt õpitud kiiks.
Oma müsli söömise harjumustest olen juba varem kirjutanud. Kõigepealt parimad palad ja lõpuks võib ülejääkidest kaerahelbeputru keeta. Sellise käitumise juured ulatuvad juba lasteaeda supisöömise juurde. Ainult et siis sõin alguses ära kõige vastikumad asjad ja lõpetasin kõige paremate paladega.
2. majapidamises
Kuna minu majapidamine on kaootilise iseloomuga, siis on ka kiiksud kaootilised.
3. muu teema
Mul peab magades suur, paks ja raske tekk peal olema. Et oleks ikka tunda. Ja seda aastaringselt. Baikatekiga on uni häiritud.
Mulle üldjuhul ei meeldi, kui raamatute, filmide jms. sisu ette ära räägitakse.
Mulle meeldib aegajalt juuksesalku ümber sõrme keerutada. Nagu ka mu õele (geneetiline probleem?) ja Sal-Sallerile. Pidavat olema loomeinimeste tunnuseks, kuigi mina ennast mingiks loomeinimeseks küll ei pea.
Eks neid kiikse ole veel ja veel ja veel. Kiiksuahelat võib jätkata kes iganes.