Nüüd tuleb pikem puistamine, aga äkki hakkab kergem.
Vaatasin eile hilisõhtul TV3st "Rohelist miili". Polnud seda varem näinud, aga kuna kriitika filmile oli hea, siis vaatasingi. Niikuinii midagi targemat poleks teha olnud, kuigi annan endale aru, et vaatan viimasel ajal liiga palju telekat. Noh, film käis kah. Pisarad peaaegu tulid (need tulevad viimasel ajal üldse kergesti - tantsupeo kordust vaadates, huilgavaid kiirabiautosid nähes, klaveriõpetaja mehe ja äia surmast teada saades, magavat last vaadates ja mõnikord ilma igasuguse põhjuseta ka). Kui ma just hull ei ole, siis olen väga õnnetu inimene. Nagu üks korralik eestlane olema peabki. Ime kah, kui ei ole, sest ümberringi on ju kõik õnnetud. Kellel tuju hea, sellel tuleb see ära rikkuda. Eriti hästi valdavad seda kunsti pensionärid. Mul on viimasel ajal küll tunne, et nemad oma ninaotast kaugemale ei näe. Kohati tahaks isegi vabandada, et mul laps on, et ma olemas olen ja nende planeedile ära ei mahu. Ekstreemseim näide on minu vastas elutsev prouakene, kes on võtnud pähe, et ma ei pesevat koridori. Tegelikkuses pesen küll, aga ta vist ei ole juhtunud nägema. Kui ei ole juhtunud nägema, järelikult ei pese ikka. Ükspäev kargas ta mulle sõna otseses mõttes kallale ja üritas minu elamisse tungida. Palusin minu ust mitte puutuda ja vastuseks kõlas: " See ei ole sinu uks!" Ma arvan, et mul oli sel hetkel sama totakas nägu peas kui temal hetk hiljem, kui ütlesin, et on ikka minu uks küll (tegelikult on Kommuunikaaslase oma, aga who cares!). Kutsu või politsei. Oeh, see kamm kestab juba üle aasta. Püüan tädikest mõista, sest tal avastati eelmisel aastal rinnavähk ja teda on lisaks lõikumisele kõvasti kiiritatud. Kiiritamine pidi psüühikale halvasti mõjuma ja tundub, et nii see tõepoolest ka on. Tegelikult on mul väga paha hetkel koridoris liigelda, kuna juba nädalaid on seal kellegi kuivanud okse. Koristaksin ära, aga hetkel on naabritädi kord.

********


Täna olin paanikaosakonna juhataja. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, kui kirikust väljudes otsustas Doris põse vastu kirikutreppi suruda. Otsaesise ka. Vajus jalapealt. Muhku ei tulnud ja punaseks ka ei läinud, seega ma ei muretsenud eriti. Istus kärus veel poolteist tundi, kuni jäi magama.
Pärast ärkamist algas aga minu jaoks täielik õudus. Laps tegi kaks sammu, istus maha, katsus paremat jalalaba ja karjus meeleheitlikult "ai-ai". Ja nii korduvalt. Helistasin juba Lõivukesele, kes suure tõenäosusega puusajama välistas. Natuke muretsesin veel, traumapunkti ei tahtnud ilmaasjata minna - segan veel arstitädisid rate.ee-s surfamisel.
Mõne aja pärast poleks nagu midagi olnudki - valust ei jälgegi.
Kommuunikaaslane pakkus välja, et ehk nägi laps mõnda lonkavat inimest ja ahvis seda. Nagu jutustas üks nelja lapse isa hiljuti trollis. Tema poeg oleks peaaegu kipsi pandud, kuna jäljendas lombakat naabrimeest.
Mis see siis oli, ei tea. Sama võib küsida ka kolme kraadiklaasi (pardon: termomeetri)kohta, millega igaks juhuks last kraadisin. Üks näitas 38,0, teine 37,4 ja kolmas 35,8. Millist uskuda, millist mitte? Minul näitasid need kõik 36,5.
Oeh, ma olen sellest päevast väsinud. Mida sellelt päevalt oodata oligi, kui suur must kass kolmveerand seitse voodisse hüppas ja üles ajas!