Rabanud kogu päeva nagu galeeriori, tulin koju täiesti uimasena ning viskusin diivanile roidununa ja alandatuna, olles võimetu mistahes tööks või tegevuseks.
Sõin apelsine, küpsiseid ja kividega oliive ning jõin mineraalvett – olin sunnitud eelistama toite, mis oma loomult juba valmis olid. Selle spartaliku eine ajal meenutasin muheldes omaaegseid pikki lõunalaua tseremooniad kunagises vanematekodus, kus lihtsatki einet võttes kulus ära mitukümmend ühikut lauanõusid.
Jah, vaeseks olen jäänud! Pean vist hakkama otsima uut korterit. Mind veetleb Supilinn, sealsete majade kõrged laed, suured aknad ning avarad, varjuküllased aiad. Emajõe poolt tulevatest lõhnadest rääkimata.