Hakkan vanaks jääma. Hoolimata juba kaheksast päevast puhkamisest ei ole jälgegi, et oleksin puhanud. Esimene nädal möödubki enam-vähem endale sobivas ettejuhtuvas kohas lösutades. Sellel ajal ei saa mitte millestki aru ja ei tahagi mitte millestki aru saada. Teisest nädalast tuleb siis natuke tegutsemisvaimu ka sisse.
Hommikupoolikul käisime kommuunikaaslasega ühes kohas, kust tegime elu ostu: soetasime kaks raamatut ja kolm Loomingu Raamatukogus ilmunud "ajakirja". Kõik kokku maksis 41 senti. Andsin 45. LRi üks eksemplar maksis 0,01 euri. Tõnu Õnnepalu 3. luulekogu sai lausa 20 sendi eest! Tema ostab Pariisis Lorànt Deutschi 3 euro eest, mina teda Tallinnas 20 sendi eest.
Tuli uitmõte, et võiks minna metsmaasikale, aga sellest pikemalt ei kirjutaks, sest piinlik hakkab.
Ületasin lõpuks end. Pesin ära köögi aknad. Nüüd võib vihma sadama hakata. Selle korteri soetamisel ei osanud kahjuks sellisele pisiasjale nagu aknad tähelepanu pöörata. Klaasi nühkides mõtlesin, miks inimesed panevad oma kodudele aknaid, mis ei avane. Ühte nurka ei ole võimalik puhtaks pesta, ilma et ei riskiks eluga.
Nüüd olen nii väsinud. Kommuunikaaslane on ka väsinud, kuigi tema ei pesnud aknaid. Arutasime, et peaks hauaplatsid broneerima. Pärnamäele äkki saaks. Kui korraldada töökohas väike põleng, päästa kolleegid ning ise kangelaslikult hukkuda, siis saaks võib-olla isegi Metsakalmistule.
Vist ikka ei hakka sadama.
Ahjaa, vastus küsimusele ka: et oleks hea sellele õlleklaasi asetada.
PS: See põlengujutt oli loomulikult nali.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar