Elame veel

Kauaks, ei tea. Paus on olnud pikk. Nii pikk, et isegi salasõna ununenud, aga tänapäeva tehnika on arenenud, et aitab ununenut meelde tuletada. Ega muidu vist ei hakkaks uuesti kirjutama ka. Ikka selleks, et meenutada. Aeg-ajalt olen tundnud, et võiks ju, aga on jäänud kirjutamata.
Täna algas ametlikult puhkus. Juuni, juuli, august, kuigi tegelikkuses pole kolmest kuust lõhnagi. Isegi kahest kuust ei ole. Aga las jääb vähemalt mälestus et kunagi oli nii.
Eile käisin "Ettureid" vaatamas. Ajalugu kordub ehk mõtlesin juba kunagi mõeldut: miks peab Ugala oma suveetendused kuskil pärapõrgus tegema. Tegelikult sobis see etendus Kukenoosi küüni suurepäraselt. Kindlasti paremini kui teatrimaja lavale. Läksin jälle, nii nagu mulle kombeks, igasuguse eelteadmiseta. Igasuguse suhtumiseta ka. Või pigem eelarvamusega, sest pole viimasel ajal midagi tõeliselt head juhtunud nägema. Võib vist Oidsaluga nõustuda, et Eesti teater ei ole hetkel eriti hea.
Aga "Etturid" oli täitsa nauditav. Vähemalt ei tundnud ma, et ilmaasjata sai tuldud. Nagu mõtlesin eile nädal varem Katariina kirikus "Juuditil". Ma armastan Anton Hansenit, aga selles tükis ma peaaegu ei tundnud temast midagi ära. Ja arusaamatuks jäi, miks peab mõningaid osi nii tobedalt mägima. Nõmeda hääle tegemine ning tolatsemine ei kanna. Vähemalt minu silmis mitte.
Aga jah, eile ei olnud midagi puudu ja midagi ei olnud üle ka. Täitsa hea oli. Ning loomulikult meenus oma pere traagika, kui vanaema vend metsa läks ja jäigi. Mis temast küll sai?
Kapsapirukas oli väga hea. Mimmu sõi suisa kaks tükki. Ta peaks natuke jälgima, mida ja kui palju sööb. Et ma ei peaks talle Nikolai Baturinilt kuuldud "Paks laps, ilus laps, ainult mitte tütarlaps" veel ühe korra ütlema. Mitte et ta nüüd ülekaaluline oleks, aga söömisega ei peaks liialdama. Otsustasime siiski kodus ka kapsapirukat teha.
Põikasime korraks Kakerdaja rappa. Vaieldamatult minu seni nähtud rabadest kõige lemmikum. Võib-olla on Rubina raba veel lahedam, aga sinna ei ole ma endiselt jõudnud, kuigi käik sinna on aastaid juba plaanis olnud.
Sarnaselt "Mee hinna" vaatamiskäiguga jõudsin mõelda, et küll on hea, et ma autot ära ei pesnud. Oleks sama must olnud kui enne. Natuke piinlik oli küll, kui mu mati auto kõrvale parkis kõrgläikeline must auto. Koduteel sadas veel paduvihma ka, nii et seekord jäi pesuraha õigustatult alles. Vikerkaar oli taevas. Põtra ei õnnestunud näha.
Täna oli puhkuse ametlik esimene päev. Käisin Mimmuga korra Balti jaama turul. Maasikaisu tuli peale. Eesti maasikad on ikka nii head. Kreeka maasikad tundusid ka talvel head, aga maasika ja maasika vahest saad aru alles siis, kui Eesti maasikad valmis on.
Ostsin Mimmule Veg Machine'ist ka ühe veganburgeri. Tegin südame kõvaks, sest see maksis mu meelest hirmus palju, aga korra elus võib ju. Sain ka ampsu, kuigi mingi teooria kohaselt ei tohi bataati süüa, sest see kiirendab vananemist ning mõjub üldse inimesele kahjulikult. Mine võta siis kinni.
Telliskivi tänav oli siis juba avatud. Hommikul mõtlesin uudiseid kuuldes, et mõrtsukas on endiselt vabaduses. Enam mitte. Otsustas ise vabasurma minna.
Loen. Nüüd on selleks aega. Hetkel käes "Minu Viin". Kolleeg kiitis. Nojah, kolleeg on ise Viinis käinud ka, tunneb ehk mingit lähedust. Minus ei tekita erilisi emotsioone. Võib-olla olen hakanud asuterlastesse lugemise tulemusena isegi halvemini suhtlema. Mis nende puhtalt saksakeelsete riikide elanikega on, et nad mulle nii vastumeelseks muutunud on? Merkel hakkas just praegu uudistes targutama. "Wir schaffen das!" Naljanumber, mis tegelikult ei ole üldse naljakas. Mis vanast Euroopast saanud on?!
Ilm on võrratu. Akende pesemiseks siiski liiga päikseline. Samas ei pea soojale maale lendama. Nordicaga enam ei saaks ka. Jälle!
Hakkan "Pagejaid" vaatama. Minu prantsusearmastus on endiselt säilinud.