Kolmapäeval käisin kinos "Elavaid pilte" vaatamas. Oli ja ei olnud kah. Külmaks ei jätnud, aga suurt vaimustust ka ei tekitanud. Samas, kui kõrvutaksin seda teiste Eesti filmidega, siis oli täitsa hea juba.
Eile vaatasin Theatrumis "Kvaliteetinimest". Et seda vaatamas sattusin, oli puhas juhus. Ja et pileti sain, oli veel suurem juhus - etendus on ju välja müüdud.
No mida ma oskan selle näidendi kohta öelda? Mu kolleeg küsis, kuidas ma saan üldse sellist asja vaatama minna. Et kas see ei ole äkki liiga diletantlik. Ja kui ma eile neid noori VHK endisi ja praegusi õpilasi vaatasin, tundus mulle, et mõnel tegevnäitlejal oleks nii mõndagi õppida ja mul oli ühtäkki ka väga kurb olla. Kadedus. Ja meenus ka aastatetagune Iwona. Siiani meenutan, kui hea esitus oli. Niisiis pole ime, miks kõik piletid on ära müüdud.
Täna käisin jälle kinos. Sidruni ja apelsini armastuslugu vaatamas.
<Loomulikult ei süvenenud ma enne multika vaatamist, mis keeles see on. Ja nii pidingi terve seansi lapsele ette lugema, sest prantsuse ja itaalia keelt tema ei valda. Veel. Kuigi sisu tundus mulle naiivne, nautisin ma muusikat ja justnimelt neid võõrkeeli. Ja näitus, mis hetkel Solarises on, on ka päris hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar