Vahepeal ei ole midagi erilist juhtunud. Siiski on minus süvenenud veendumus, et Issanda loomaaed on ikka suur ja igaühel on oma kiiks. Ehk teisisõnu jätkan ühistranspordis toimunud seikade edastamist. Alustan seekord aga kommuunikaaslase heietusest. Kord tööle sõites läkatas tema läheduses istunud vanamees meeletult. Lõpuks võttis vanamees läbipaistva kilekotikese ja sülitas oma röga sinna sisse. Et aga asi ikka piisavalt jälk oleks, hakkas oma röga veel pikalt-laialt kõigi silme all veel uurima kah. Ma parajasti sõin, kui kommuunikaaslane oma läbielamistest rääkis (ta tegi seda tunduvalt naturalistlikumalt kui mina praegu) ja ajas ikka öökima küll. Eelmisel kolmapäeval, kui Tartusse sõitsin, istus bussis üks tõeline Lõuna-Eesti mees. Teate küll selliseid, kes Soomes ehitamas käivad. Jõi õllet ja puha, kuigi bussijuht oli läbi mikri hõiganud, et igasuguse alkoholi joomine bussis on keelatud. Lõpuks surus plekkpurgi kokku ja pani prügikotti. Noh, ikka need kilekotikesed jälle. Ise mõtlesin veel, et õlu ajab ju hädale. Mõne aja möödudes ja uskunud ma oma kõrvu. Vaatasin siis, kas ma kuulsin ikka õigesti. Lõunamaamees istus, kilekott munadel ja soristas kotti pissida. Hiljem riputas täiskustud koti (no ma ei oska seda teistmoodi nimetada) enda ette nagisse. Nii see siis kõlkus seal Tartuni. Päev hiljem ilmus Postimehes kellegi soomlase lugejakiri, mille sisuks oli umbes, et kas eestlaste põied on suuremad kui soomlaste omad ehk miks busside WCd kinni on. Minu kirjutatud loos oli bussi WC täitsa avatud.
Eile oli ka järjekordne hull bussis. Üks penskarmutt ei suutnud terve tee endale sobivat kohta leida, vahepeal tahtis isegi mulle sülle istuda. Lõpuks maandus ikka teisel pool vahekäiku. Kolmkümmend kilomeetrit enne Tartut hakkas tädike aga ikka üsna kummaliselt käituma. Kõigepealt lülitas ta sisse oma NOKIA 2210. Sealjuures sõimas ta kedagi, aga ma ei saanud päris hästi aru, keda. Äkitselt haaras ta aga oma ülisuurest mustast kotist, mida ta ontlikult oma põlvedel hoidis, deodorandipudeli ja kukkus ennast lõhnastama. Sõna otseses mõttes lasi seda endale pähe, näkku ja rinnale. Ja ta kordas protseduuri iga paari minuti tagant kuni Tartuni. Vahepeal lasi niisama õhku ka. Tema oli daame!

Endal mul läheb kah. Olen oma uue töökoha ehk tööga üsna rahul. Tallinn ei tundugi enam nii jube. Ja kui Elion alt ei vea, kirjutan varsti oma tegemistest jälle.