Olen kurb. Nagu viimasel ajal ikka, kui Tartusse satun. Ikkagi minu sünnilinn. Ikkagi minu nooruse linn. Ja minu lapse sünnilinn. Ilus, roheline inimmõõtmetes linn. Ja ma ei saa aru nendest inimestest, kes pole Tartus pikemalt elanud ja kellele see linn täiesti vastuvõetamatu on. Elagu seal enne ja siis rääkigu!
Ma ei saa veel teistestki asjadest aru. Näiteks ei saa ma aru vanematest, kes lastel vahet teevad. Küll aga tean ma, mis tunne on, kui vanemad lastel vahet teevad. Mõnikord lähevad need vahettegemised ikka väga inetuks. Seetõttu ootan ma järgmist nädalat kohe eriti, et saaks lõpuks Tallinna korteri võtmed kätte ja ei peaks ise enam lolli mängima ja et ei peaks enam teiste lollimängimist taluma. Ja nagu mu üks kolleeg ütles: sellistele inimestele ei ole mõtet rääkida - nad ei saa niikuinii aru. Ma kahtlen sügavalt nende mittearusaamises. Pigem ei taheta aru saada: lihtsatest asjadest nagu, et ka minu perel on VAJA kusagil elada (mitte ainult nende lemmiklapsel) või et milleks peab meil neli tuba olema (kuigi lemmiklapsest saadakse aru, et oma maja on vaja). Minu jaoks on näiteks kummaline, kui 33-aastase "lapse" vanemad käivad igal nädalavahetusel "lapsel" abis - puid riita ladumas, muru niitmas, kasvuhoonet kastmas, lapselapsi hoidmas. Õelusest ja lugupidamisest enda ja oma lapse vastu kujutan ette, et tulevikus on Tallinn Tallinnast sama kaugel kui Tallinn Tartust.
Imetlen Tartu itaallasi ja hispaanlasi. Hoolimata sellest, et 10 inimest elavad kolmetoalises korteris, on kõik paigas. Saan minagi tegelikult aru, mis peaksid väärtused olema, ent SAAMAHIMU(?) on nii suur, et kibestumus tapab mu hinge ja elurõõmu. Või on see see minu kuulus õiglusjanu (nagu mu pinginaaber tavatseb öelda).
Ühesõnaga, ma olen omadega hetkel üsna sassis. Kui saaks lõpuks koha, kus tunda, et MA OLEN NÜÜD KODUS. OMA KODUS, siis võibolla muutuksin ma veidi optimistlikumaks ka.