Minuga juhtub viimasel ajal nii kummalisi asju. Õigemini on need kummalisused pigem Dorise ja lastega seotud.
Nii näiteks ei saa ma peaaegu üldse rahulikult vankriga liigutud. Kõigepealt vaatavad bussis kõik pensionärid minu last heldimusega, tänaval tahavad kõik väikesed lapsed kärusse piiluda. Ükskord ei olnud palju puudu, et üks väike tüdruk oleks nutma hakanud, sest tema vanaema ei pidanud vankrisse vaatamist sündsaks. Ma siis isiklikult kutsusin ta beebit vaatama. Lapsel läks nägu kohe särama.
Noh ja siis teised emad vaatavad mind täpselt sellise pilguga: "Sina ka!" Sellise Emapilguga. Ja üle õla kiikavad vankrisse, et mis minu lapsukesel ka siis seljas on.
Eile ostsin ma Maksimarketist heegelniiti. Kuna ma konkreetselt sellise sooviga sinna läksin, siis ei hakanud ostukorvi võtma. Panin kerad vankrisse, Dorise jalgade juurde. See oli viga. Mõned hetked hiljem veeresid kerad juba üks ühele poole, teine teisele poole ja täpselt riiulite alla. Ma siis käputasin seal mööda põrandat. Kes nägema juhtusid, siis see olin mina.
Ostsin vahukomme ka. Koduhoovis kohtasin naabrimeest, kes lisaks enda jõnglastele kantseldas ka veel teiste omi. Ega neist kommidest midagi eriti järgi jäänud. Täna ma enam kommi ei ostnud ja hoovilastele vist liiga tihti magusat pakkuda ka ei maksa. Saan veel kommitädi maine...
Ja naabrimehe tütar, keda olin pea kaks aastat ekslikult Ursulaks pidanud, on tegelikult hoopis Helen.
Täna kordas Doris heegelniidirullide trikki. Sedapuhku küll sidruniga.