Pärast pikka pausi...
Kevad on vist kõige oma heaga kohale jõudnud.Elutoa aknast paistab üks puu, mis on juba täitsa roheline. Sellel aastal olen näinud ainult kollaseid liblikaid. Mulle kirjud ei meeldi. Imelikud suved on need kirjude liblikate suved olnud.
Olen endale sihiks võtnud üks põhjalikum toimetus päevas. Rohkem lihtsalt ei jõua. Nii pesin nädalavahetusel ära ühe toa aknad. Terve tunni pesin, sest sügisel jäi see toiming tegemata. Ei julgenud kõhuga kolmandal korrusel turnida.
Eile istutasin lilled ümber. Kaks mul neid ongi.
Doris (või ka tädi Tortila nagu me teda viimasel ajal kutsume, sest ta näeb oma uues kombekas välja nagu tädi Tortila venelaste Buratino filmis) on vahepeal kõvasti kosunud. Sünnikaalule on teist sama palju otsa lisandunud. Ja nüüd naerab ta juba üha tihedamini häälega.
Kassile pühendan kahetsusväärselt vähe aega. Musitan teda vahel arva ja siis pean ka alati suu karvadest puhtaks pühkima. Suure armastuse märgiks ronis ta eile öösel minu kõhule ja hakkas nurrima.
Väikesel inimesel väikesed teod.