Argpüks olen

 Tädi Tortila on jõudnud oma kohustusliku haridustee lõpule. Kuna potentsiaali on, võiks jätkata keskhariduse omandamisega. Küsimus on selles, kus ta seda tegema peaks. 

Käisin ühel kaunil kevadisel päeval Tartus ning vanad haavad said taas lahti kisutud. Nii tuligi äkkmõte, et Tädi Tortila võiks 10. klassi katseid ka Tartu koolides teha. Ise kandideerisin ka ühele töökohale. Tulemus: mina sain tööle, Tädi Tortila oli alguses ootejärjekorras, ent saanuks lõpuks kahte kooli sisse. 

Aga... 

Arguse pärast jääb minemata. Ja ma tean, et vähemalt kolm aastat mõtlen ma iga päev sellele, mis oleks võinud olla. Ja võib-olla poetan kolm aastat järjest salaja valupisaraid. 

Ma ei harju iial Tallinnaga. Normaalsed inimesed ei saagi harjuda. Selle mentaliteediga.  

Ja siis mõtled, mis on tegelikult elus tähtis. Tanneril ja Hundil on see vaid koorilaul, Ratasel võimuiha, Kaljulaidil venekeelsed lapselapsed, ülemusel valgete neegrite tööst endale hea eluolu kindlustamine. 

Tegelikult on tähtis vaid rahu. Rahu eneses. Rahu maailmas.

Ent ma ei julgenud seda sammu astuda.

Mul on paha tuju. Situ ja peida a la Prisma

 Kuigi olen püüdnud rõõmsat meelt säilitada, no ei õnnestu. Et mõista ümbritsevaid inimesi, lugesin läbi isegi "Idioodid minu ümber. Kuidas mõista ennast ja teisi". Ei hakanud kergem. 

Nii ei saanud täna aru, miks mu töö juures hunnik inimesi väikesesse ruumi topiti ja lauad tobedalt ringiratast topiti. Loodan väga, et keegi seltskonnast polnud koroonapositiivne, sest distantsihoidmisest võisin näha vaid und ning ülemus ei saanud ka aru, et midagi on pildil valesti. Vähemalt ei ole ma veel tõhustustoosikohuslane. Nii kaua on lootus isegi terveks jääda, kui kolmandat süsti saanud pole.

Elasin üle, aga tuju läks pahaks. Näiliselt hoolime, aga tegelikult...

Eriti kehvaks läks tuju aga pärast Prismas käimist. Kui Petronede laps harrastas mängu "situ ja peida", siis Prisma harrastab mängu "tõstame asjade ringi, otsige kliendid (ja situme nii teie tuju ära)". Loomulikult tuleb inimestele tööd anda, aga see ei pea olema asjade ümber tõstmine, vaid näiteks ostjate nõustamine ostusaalis. Aga keda ostusaalis pole, on saaliteenindajad. On vaid infolett, mille töötajad kukuvad märkuse peale pikali. Hoolimine a la Prisma.

Tiblade Tallinn ehk ikka juhtub veel

Esmaspäeval kuulsin sel kevadel esimest korda ööbikut. Ja tuligi soe. Nüüdseks on see muidugi jälle kadunud, aga vähemalt korraks sai nautida jopeta-mantlita õues käimist.

Mida külmemaks ilm läks, seda kehvemini hakkas vedama. 

Neljapäeval tuli uudis, et minuvanused saavad reedest end COVID 19 vaktsineerimisele registreeruda. Enne seda ma ei vastanud nõuetele, kuigi mu ametivendadele sutsati tuimalt Zenecat. Mille suhtes mul kõhklused olid ja süstile seetõttu registreerumata jäi. Tegelikult on Pfizeri suhtes ka kahtlused, aga tuleb vist end ikka kaitsepookida.

Eile sai hull tööperiood läbi, aga kergemaks ikka ei lähe.

Tänane päev oli aga katastroof. Lõuna ajal tekkis mõte, et võiks kunstimuuseumisse minna.  Mõeldud, tehtud. Ainult et kohale jõudmisega oli raskusi. Ei vii kõik teed Kadriorgu. Kuidas president küll tööle saab? Näitused oli head. Nii lossis, Mikkelis kui KUMUs. 

Kolleegi sünnipäev vajab tähistamist ja otsustasin osta pudeli veini. Kassas selgus, et hind ei vasta sildil olnule. Minu kahjuks, loomulikult. Lahendus a la Selver: kliendile tuleb raha tagastada, sest sellise hinnaga mis sildil, müüa ei tohi. Maksin kaardiga, sain sularaha tagasi. Nojah, tuleb siis raha teise poodi viia.

Siis tuli meelde, et vaja Jyskist voodilinu osta, sest ülla-ülla, mujal ei ole nii suuri voodilinu. Kassas oli järjekordselt hind teine. Minu kahjuks. Vahetuse vanem, noor tibi, hakkas müüjale seletama, et ostjad ise paigutavad asju odavamate hinnasiltide juurde ja nõuavad siis kassas soodsamat hinda. Ega mul oma vabal ajal tõesti midagi muud teha ei ole, kui käia poes kaupa ümber paigutamas. Lumehelbeke, mis muud kui lumehelbeke! Tema ülesanne on vaadata, et hinnad ja kaubad klapiksid, mitte süüdistada kliente kauba ümber tõstmises. Maksin kaardiga. Sain sularaha tagasi. Pean leidma mingi poe, kuhu oma raha viia saaksin, sest Jyski ma seda enam ei vii.

Abikaasa otsustas lõpuks oma telefoni uuema vastu vahetada. Nüüd on minul meie pere vanim telefon. Ka Telias maksin kaardiga ja sain sularaha tagasi, sest kaitseklaas, mis oleks pidanud sobima, ei sobinud ikka. Täitsa tore on käia poest poodi ja küsida, kas telefonikaasi või kaitseklaasi on. Terve kaubanduskeskuse peale saaks komplekti kokku, aga klaasi ikka peale ei saanud, sest pood, kus seda müüdi, keeldus selle paigaldamisest. Teise poe teenindaja oli nõus seda 5 euro eest tegema. Kolmanda poe müüja oli nõus tasuta paigaldama, aga mitte täna. Hea, et kaanedki sai.

Tagatipuks oleks parkalas buriaadivälimusega tõbras meile ülekäigurajal otsa sõitnud ja nii kaua, kui telefonist kaamerat otsisin, põgenes ta sõna otseses mõttes kummide vilinal sündmuskohalt. Fikseerisin numbri 152 MJR ja helistasin politseisse. Kõne katkes kahjuks ning telefon avas kõik mu blokeeritud telefoninumbrid. Sest äkki ma olen hädas ja äkki otsivad blokeerijad mind taga. Karma is the bitch. 

Rahakott on nüüd sularaha täis. Lähen vaatan, kas Rimis on normaalset veini.

Juhtub

 Kõik sai tegelikult alguse sellest, et Coop pakub sellel nädalal Ben & Jerry's jäätist soodushinnaga. Cookie Dough on megahea ja mõnikord võib nii kallist jätsi endale lubada ka. Kodulähedasest Coopist ostsin teisipäeva hommikul kaks ainsat topsi ära. Teisipäeva õhtul käisin uurimas, kas head kraami on äkki juurde toodud, aga ei olnud. Minu vingumise peale, et kuidas siis nii, et juba esimesel pakkumise päeval toodet pole, ütles müüja nipsakalt: "Juhtub." Täna on reede ja jäätist pole ikka veel. Mingi nõme pood on.

Sisuturundus

 Terevisioonis räägib kergelt ümmargune naisterahvas kuumaõhufritüürist. Kui megatervislik see ikka on, sest pole vaja grammagi õli kasutada. Ja mida proua seal siis valmistab? Kananagitsaid ja friikartuleid. Aga pelmeene ei saavat selles imemasinas küpsetada. Hm. Osta hüperküpsetaja, et selles rämpstoitu soojendada? Nunuh.

Kohutav

President räägib telekas, kuidas tema on uhke, et pole kristlane. Mainib ka, et Eesti on ilmalikuna õigel teel ning see tagab meie riigile rahu. Oi-oi, presidendike. Kas moslemid on ka uskmatute suhtes nii sallivad? Aga kadriorgial pole aega nii keeruliste julgeolekuohtudega tegeleda. Suusk vajab libisemist ja diplomaatilised suhted Hispaaniaga on ka koroona tõttu suiku jäänud. 

Vaadates õudsaid koroonaarve jääb üle vaid nentida, et kuna oleme Euroopas kõige kehvemas seisus, omame Euroopa kõige kehvemat valitsust. Hullem valitsus on veel vaid Tšehhis ja olukordki seal kehvem.

Pildilt on täiesti kadunud silmi pööritav Härma. Kus ta on? 

Kallas nägi pikka aega vaid nähtamatuid ohvreid ning mökutas riigi kinni panemisega. Nüüd on aga reaalselt nähtavad ohvrid, kelle arv kasvab ja mistõttu on varsti meie meditsiin upakil. Mul on arstidest ja haiglate personalist nii kahju. Saksastunud lätlase järeltulijal on aga savi. Küll haiglas koht leitakse, kui vaja peaks olema. Mõne lihtsama inimese arvelt. Seniks kaome aga pildilt. Lähikontaktseks olemine ei tee küll teovõimetuks, aga peitust on nii tore mängida. Riigikogulastel pole ka istungil millestki targemast rääkida kui sellest, kus on Eesti peaminister.

Narva venelasteni pole jõudnud uudis, et nädalavahetustel on poed kinni. Teine inforuum. Kõlvart nõuab Eesti kinni panemist, aga Tallinnat kinni ei pane. Rakvere jätab näiteks kõik õpilased koju. Tallinn saadaks hea meelega kõik lapsed vist kooli.

6 lapse ema tassib kohvimasina kotis koju ja silm ka ei pilgu. Häbi ka ei ole. 

Kõik need suured ninad on unustanud, et neid on valitud Eesti elu paremaks muutma, mitte enda taskuid täitma. 

Nutt tuleb peale, sest praegu on tõesti seis, kus igaüks vaadaku ise, kuidas ellu jääb. 

Püsin kodus.

Terviseameti andmel on teil olnud lähikontakt koroonaviirusesse nakatunuga

 Jõudu meie töölisrahvale! Mis siin riigis toimub?! 

Mind hämmastab informatsiooni levimise kiirus. Õigemini aeglus. Sain üleeile tööandjalt teada, et mul oli eelmise nädala alguses kontakt koroonapositiivsega. Terviseametilt saabus hetk tagasi sõnum, et pean alates 2. veebruarist eneseisolatsioonis viibima. Ei läinud 10 päevagi. Ülehomme saab eneseisolatsioon juba läbi. Oh seda rõõmu ainult kolmeks päevaks!

Huvitav, mitu ametnikku terviseametis töötab? Sellist ametnikku, kes matsu ka jagavad ja tööd teevad. Või kõik on sellised, nagu silmi pööritav doktorant, kes utoopilisi loosungeid hõikab? 

Kogu aur läheb terviseametil vist sellele, kumb füüsiline tegevus on nakkusohtlikum – kas jooga või pallimängud või millised piirangud peaksid spordisaalis kehtima.

Potentsiaalseid viiruse levitajaid teavitatakse aga päev enne eneseisolatsiooni lõppu, et neil üldse positiivsega kokkupuude oli. Braavo! Siin riigis on küll väga hästi toimivad plaanid. Megariik!

Mis tunne on ärgata igal hommikul ja minna magama igal õhtul teadmisega, et oled ebapopulaarne?

Lugesin artiklit, miks roolijoodik ühte kohta kandideerimisest loobub. Ei olevat piisavalt populaarne, et osutuks valituks. Huvitav, kes talle seda nõu andis? Ise ta küll selle peale ei tuleks. Noh selle peale, et ebapopulaarne on.

Tervise(tu)st

 Täna oli hetk, kui pilt läks peaaegu taskusse. Hoidsin lauast kinni, et maha ei kukuks. Hea, et roolis polnud. Enesetunne on viimasel ajal kehv. Koroona? Mõni hullem tõbi? Või olen lihtsalt väsinud? Pole kunagi nii palju töötanud.

Kõik läheb mööda.

Laupäeva tunne

 Nagu oleks laupäev. 120. Ametlikult. Rehvivahetus. Kadunud Mulgimaa silt. Kuldkett. Vikerkaar. Puudel ei tulegi lehed ära. Õde. Riidekapp. Teine riidekapp. Punane.

Nomidaveel

 Kas paavst on mõistuse kaotanud?!

Kes on pudelikorjajate kaitsepühak?

Koroona lõpuaegadel ehk hiliskevadel hakkasin rohkem kõndimas käima. Silma hakkas nii mõndagi. Kuidas linn kuidagi väga räpaseks oli muutunud. Eriti rohkelt vedeles kõikjal papist kohvitopse. Ja kõige naljakamad tundusid mulle linnaosa vanema Facebooki postitused, milles sarjas lillevargaid, ent kui sealsamas haljasaladel takjad ja nõgesed üle pea kasvasid, ei suvatsenud linnaosa kuid midagi ette võtta. Koristasid hoopis augustis tee äärest kaks prügikasti ära. Ju ei jõudnud enam prügifirmadele maksta. 

Tahestahtmata märkasin ka põõsastes lebavat taarat. Enne Õhtulehes ilmunud pudelikorjajast koduostja artiklit oli pudeleid ikka küllaldaselt, ent pärast artikli ilmumist otsustas vist nii mõnigi pudeleidkorjatest lisakopikaid koguma hakata. Võiksin praegugi veel pudelikorjajate välimääraja koostada. Nägin häbitundeta prügikastides sobrajaid, häbenevaid vanaprouasid, tahvelarvutiga kutti, kes tegi näo, nagu ta ei teaks midagi.

Märkasin, millal pudelikorajad "tööl käivad". Mõtlesin, mida mina leitud pudelite raha eest ostaksin. Ühe tselluliidikreemi vist saanuksin. Maja kindlasti mitte. Siis peaks prügikastides ka tuhnima, aga selleks ei oleks ma võimeline.

Täna nägin ema kahe väikese tütrega. Korralikult riides, roosad kilekotid käes. Kõndisid mu ees ning otsisid pudeleid. Ka pürgikastidest. Sellistel puhkudel ei oska küll muud mõelda, kui hädas üks inimene olema peab, et väikeste lastega prügikastist pudeleid otsib. Aga pudeleid ei olnud. Ilmad on jahenenud, ning õllepurgid asendunud viinapudelitega. Viinapudelitel pole väärtust.

Arvamusuuringu tugevuste grupijuhendamine "Minu tugevused"

Milline keel! Aga täpselt selliselt kõlab Facebookis pakutava koolituse pealkiri maakeeles. Ma ei saa aru, mis on selle ürituse sisu. On seal mingi arvamusuuringute põhjalikum analüüs? Või tegeletakse grupijuhtimise aluste tutvustamisega? Või uuritakse üksikindiviidide tugevusi grupis? Koolitusele arusaadava nime andmine ei ole vist tugevuste tugevaim külg. Jube.

Foto: Kuvatõmmis Facebookist

Idüllist tülli

Karantiin on huvitav. Kui muidu meeldib mulle jalutades teiste inimeste akendest sisse vahtida, siis nüüd näen videokoosolekutel kolleegide kodusid. Kollaseid lagesid, mis vajaksid värvi, hästi pandud tapeete, maitsetuid tapeete, viltuseid maale, õitsvaid taimi.

Huvitav, kuidas mõjub praegune kriis paarisuhetele? Kas pigem positiivselt või rohkem idüllist tülli?

Fafafaa

"Meil oli aprilliks Itaaliasse reis plaanitud. Nüüd oleme rahast ilma." Fafafafaaa. Ma ei hakanud vastu ütlema, et ma plaanisin New Yorki minna, aga jääb minemata. Fafafafaaa. Las inimene tunneb ennast tähtsana. Fafafafaaa. "Mõtle, me käisime ..." Fafafafaaa. "Mõtle, me tegime..." Fafafafaaa. 

Teiesuguste Fafafafaaa-de pärast peamegi kodus istuma. Teiesuguste Fafafafaaa-de pärast ongi viirus mööda ilma laiali ja maailm muutunud. Sest teile ei jõudnud, mõnele ei jõua siiamaani, kohale, et Maa suudab rahuldada meie vajadusi, aga ahnust ta rahuldada ei suuda. Fafafafaaa. 

Learn French while you sleep

Mida inimesed kõik välja ei mõtle! Üks tobedamaid asju, mille otsa viimasel ajal komistanud olen, on juutuubi õppevideo prantsuse keele õppimisest magamise ajal. Alustuseks soovitatakse telefoni- või iPadi ekraan pimedaks keerata, et valgus ei segaks magamist. Ja siis võib õppetöö alata. Põnev-põnev. Kas tõesti on 5-tunnisel seansil sama mõju nagu padja alla pandud õpikul?
Segaseks jääb mulle ainult see, miks õpetaja näitab skeeme ja toob näiteid, liigutab hiirt ja markeerib teksti, kui õppur samal ajal sügavalt magab. Või siis esitab küsimusi, millele kunagi vastuseid ei tule. Sellegipoolest võiks proovida. Äkki osutub efektiivseks.

Igatsus kunsti järele

Igatsen natuke "tavalist" elu. Läheksin hea meelega näitusele, aga kõik on kinni. Üritasime täna KUMUsse sisse saada, ent ustest kaugemale turvamees ei lasknud. Küsis nime, tudeeris pakikesi täis lauda, pistis jõupaberist kotikese pihku ja pakaa. Kunsti võime kodus raamatutest uurida. Aastapääse seisab jõude. Virtuaalselt saaks mingigi elamuse.

Mõnnakas

Sattusin ühele suvalisele lehele ja leidsin sealt mõnnaka. Mõnnaka definitsioon on: Üks-suurus-kõigile hiiglaslik teki ja pusa hübriid, mis hoiab sind soojas nii kodus, reisi, kui töö juures.
Ma kohe tahaksin seda mõnnakat lives näha, et kas see ikka on nii mõnna ja kas selles on ikka nii mõnna grillida, et see mõnnaka nime väärib. Välja näeb mõnnakas täitsa mõnna.

Esimene stuudio

Saates istub üks blond naisterahvas, kes räägib iseendale vastu. 

"Avaliku sektori kulusid tuleks kärpida." vs "Kriisikomisjonis on liiga ühtse taustaga inimesed. Komisjoni võiks kuuluda rohkem inimesi, erinevatest eluvaldkondadest." Huvitav, kas need "spetsialistid" oleksid nõus tasuta tööd tegema?

"Avaliku sektori kulusid tuleks kärpida." vs "Riik võiks osta Boltilt mitmesugust kojukandeteenust." Eeeee. Kuidas sellega avaliku sektori kulusid kokku hoitakse?

Saatejuht oli muidugi nii möku, et jättis küsimata, kuidas oleks lugu riigikogulaste palkade külmutamisega. 

Kuutõbine taksojuht

Bolti tegelinski tuli välja hiigelkerjamispalvega Eesti riigilt, mida loodetavasti siiski ei täideta. Mõnda aega on nad turul tegutsenud. Headel aegadel. Ning pole suutnud "ametlikult" midagi halbadeks päevadeks säästa. Nüüd peaks neid uskuma, nagu suudaksid kahe aastaga 50 miljonit tagasi maksta?! Firmale, mis ise ka ei tea, mis selle tegevusala on?! Ha. Ha. Ha.

Selliste taksisti(de)ga kliente vedades? Üks neist läheb igal täiskuuperioodil hulluks. Ebanormaalselt hulluks. Mul küll selle firma vastu usaldust pole. Ei kasuta nende teenust ka.