Koroona lõpuaegadel ehk hiliskevadel hakkasin rohkem kõndimas käima. Silma hakkas nii mõndagi. Kuidas linn kuidagi väga räpaseks oli muutunud. Eriti rohkelt vedeles kõikjal papist kohvitopse. Ja kõige naljakamad tundusid mulle linnaosa vanema Facebooki postitused, milles sarjas lillevargaid, ent kui sealsamas haljasaladel takjad ja nõgesed üle pea kasvasid, ei suvatsenud linnaosa kuid midagi ette võtta. Koristasid hoopis augustis tee äärest kaks prügikasti ära. Ju ei jõudnud enam prügifirmadele maksta.
Tahestahtmata märkasin ka põõsastes lebavat taarat. Enne Õhtulehes ilmunud pudelikorjajast koduostja artiklit oli pudeleid ikka küllaldaselt, ent pärast artikli ilmumist otsustas vist nii mõnigi pudeleidkorjatest lisakopikaid koguma hakata. Võiksin praegugi veel pudelikorjajate välimääraja koostada. Nägin häbitundeta prügikastides sobrajaid, häbenevaid vanaprouasid, tahvelarvutiga kutti, kes tegi näo, nagu ta ei teaks midagi.
Märkasin, millal pudelikorajad "tööl käivad". Mõtlesin, mida mina leitud pudelite raha eest ostaksin. Ühe tselluliidikreemi vist saanuksin. Maja kindlasti mitte. Siis peaks prügikastides ka tuhnima, aga selleks ei oleks ma võimeline.
Täna nägin ema kahe väikese tütrega. Korralikult riides, roosad kilekotid käes. Kõndisid mu ees ning otsisid pudeleid. Ka pürgikastidest. Sellistel puhkudel ei oska küll muud mõelda, kui hädas üks inimene olema peab, et väikeste lastega prügikastist pudeleid otsib. Aga pudeleid ei olnud. Ilmad on jahenenud, ning õllepurgid asendunud viinapudelitega. Viinapudelitel pole väärtust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar