Mulle helistati äsja politseist. Polegi ammu helistatud. Küsiti, et kas mul on see ja see auto. Loomulikult käis jutt südame alt läbi, aga siis selgus, et vana asi. Seekord oli uks lahti. Tavaliselt on ikka aken lahti.
Aga aitäh politseile! Kergem on helistada, kui varastatud autot otsida.

Minust on saamas spordipede. Eile viisin auto parandusse, sest jahutusvedelik lekkis kuskilt vahelt. Mul ei jäänud muud üle, kui rattaga sõita. Ja lõpuks ometi tundsin end seda tehes hästi (kaks kuud ma sellest mõnu ei tundnud, nüüd näed selles aga vahendit enda eesmärgi saavutamisel). Minu tähelepanekute järgi on kaaluprobleemsetel spordilembelistel inimestel kasulik palavaga sporti teha. Tuleks veel end paksult riidesse ka panna, siis oleks tulemus veel parem. Minust ei saa tõenäoliselt kunagi Kate Middletoni kaalukategoorilist, kuigi mõnede kilode kaotamine paha ei teeks. Ülikooli ajal kaalusin kehvadel aegadel 47 kilo ja kole see nüüd küll ei olnud. 43 kilo on aga vist natuke liiga vähe. Kas see Dukani dieet tõesti toimib nii hästi? Mina saavutasin oma kaalu moosidieediga. Alõtsamoosi süües, sest midagi muud polnud süüa ja raha ka ei olnud.
Ise olen mõned päevad vaid jogurti ja vee peal. Õun maitseb ka vahelduseks hästi. Aga nagu ütles minu kolleeg, siis vaid süües end vormi ei aja. Trenni tuleb teha. Veendusin selles nüüd ise ka. Minu programmis on rattasõit ja nordic walking. Varsti võin ka joosta, hetkel põlv ei lase. Rulluiske tahaks ka. Suvel pole probleemi - on aega ja saab tasuta igasuguste tegevustega aega sisustada. Sügisel läheb juba keerulisemaks. Põhiprobleem on AEG. Kust ma leian sportimiseks aja? Hammas sai nüüd verele ja ma pean lahenduse leidma. Praegu naudin aga olukorda, sest enne septembrit ma niikuinii plaane teha ei saa. Siis on töökohtadest järgneva aasta ajagraafiku kohta rohkem infot.
Mees küll juba ütles, et kui nädala sees ei saa, siis tuleb nädalavahetusel teha ja kolmekordselt.
Ma hakkasin jälle enda liigutamist nautima!

Vanade inimeste probleemiks pidi olema unetus. Lähevad küll vara magama, ent ärkavad ka ebanormaalselt vara.
Selle kirjelduse põhjal võiksin end ka juba eakaks tituleerida, kui välja jätta vaid fakt, et lähen vara magama. Tavaliselt enne ühte ma magama ei saa, sest loen raamatuid. Uneprobleemid on mul aga täitsa olemas. Täna ärkasin veidi peale 4.
Lisaks veel halliksminevad juuksed. Kisun neid hoogsalt välja, hoolimata juuksuri hoiatusest, et iga äratõmmatud karva asemel tulevad kümme uut.
Nii et vananemismärgid on mul täitsa olemas. Vähemalt enda arust.
Kaasmaalased vist nii ei arva, sest täna kõnetas mind ühistranspordis memmeke: "Lapseke, kas siin müüakse sporditarbeid? Mul oleks keppi vaja."
Mõeldes nüüd oma vanusele ja tõmmates seoseid tekib küll küsimus, millal minu välimus tõsiseltvõetavaks muutub. Vanuse mõttes siis.
Ja unetusega tuleks midagi ette võtta, sest muidu tahan talvel liigselt magada.

Ahviarmastus ärkab taas ellu. On selles süüdi siis Mohni saare külastus (pidi mõjuma loominguliselt)või kummaline suvi, aga tunnen jälle vajadust aegajalt midagi kirjutada. See mõjus mulle tegelikult hästi. See peabki hästi mõjuma, ütleks mulle terapeut, kui mul selline inimene elus olemas oleks. Mul ei ole.
Paus on ka piisavalt pikk olnud. Pole üldse blogindusel silma peal hoidnud. Aegajalt olen põiganud mõne huvitava retsepti otsingutel suvalistele lehtedele, ent lugemas neid pole käinud. Vaid ühte mehe hobikolleegi abikaasa kirjutisi käisin haruharva lugemas. Seda suurem on minu üllatus, et paljud minuaegsed üleaedsed on otsustanud ka pausi pidada. Mõned isegi lõpu teha. Loodan neid mõne aja pärast taas blogitänavas kohata.
Igatahes mina olen nüüd jälle tagasi. Meresoolalõhnaliste juustega. Otse Mohnilt.

Lõpuks ometi saab veidi vabamalt hingata. Või ehk siiski mitte, sest erinevalt õpilastest käivad õpetajad ka vaheajal tööl. Ja isegi kui ei käiks, siis oleks see nädal ikkagi sisustatud.
Meie Tartu üüriline kolis ette teatamata meie korterist välja ja ei maksnud ka viimase kuu eest üüri. Võite ise arvata, mida ma tunnen. Hea on asja juures see, et lõpuks ometi leidsime võimaluse hakata sealset vannituba remontima. Ja ka tapeedid vajavad väljavahetamist. Uus üüriline on ka juba olemas. Ent ikkagi! Eks ilmas ole igasuguseid. Mina näiteks ei tuleks mõttele, et panna korteri võtmed postkasti, aga see tädi just sellise ettepaneku tegi. Lihtne maainimene ju, mis tast tahta. Ime et luuda ukse ette panna ei tahtnud...
Väikeses kohas elamisel on muidugi ka eeliseid. Mu abikaasa imestas eelmisel laupäeval, kuidas Järvamaa oli harakaid täis. Hiljem selgus, et Paides müüdi kulda 50% soodsamalt. Ilma naljata.
Seevastu tegi üks kolmeaastane tegelane nalja, öeldes, et tema ema ja isa läksid Tartusse abielluma. Missiis, et need ema ja isa on juba kaheksa aastat abielus.
Täna käisin esimest korda elus jäähallis uisutamas. Viimati uisutasin ülikooli ajal, ehk eelmisel milleeniumil. Jäähalli jää on ikka midagi muud kui välijää. Aga püsti jäin.

See on ikka ühele õpetajale parim saavutus, kui õpilased küsivad, et kas õpetaja pani eelmisel õhtul palju pidu. Minuga just täna niimoodi juhtuski. Pidu ausõna ei pannud. Isegi veini pole mitu õhtut joonud. Aga ju ma nägin siis jube välja. Väsinud olen hoopis. Ja ma ei näe mingit võimalust puhata.

Eilne päev tõi meie peresse leina. Üks põlvkond kadus. Doris kaotas oma vanavanaema, abikaasa vanaema. Kahju igatahes, kuigi vanust oli tal omajagu. Aga seal on tal parem. Puhka rahus!

Hoolimata sellest, et vahepeal tuli uus aasta, ei ole minu elus küll peaaegu mitte midagi muutunud. Võibolla vaba aega on veelgi vähem. Sain mõned tunnid tööl juurde ja klassijuhatamise ka. Viimane võtab mõnikord kõik mu mõistuse ja energia, aga samas on põnev ka - kes peale jääb, mina või 12-aastased? Hasart tekib lausa.
Giidiõpe võtab ka üha enam aega. Meie õpeataja on ka selline kultuurifriik, et tassib meid igale poole. Täna näiteks käisime Särevi muuseumis kuulamas Ilmi Kolla luulet ja kirjavahetust Debora Vaarandiga Anne Reemanni ja Marju Männiku esituses.
Mis seal salata, ma pole luule vastu kunagi erilist huvi tundnud. Ja tuberkulootikute luule on täis traagikat. Mõnigi hakkas täna nutma. Mina küll mitte, aga liigutatud olin sellegipoolest. Ajastuhõng luules ajas ikka päris muigama vahepeal. Ja mis seal salata, nii noorelt tuberkuloosi surra on ka kurb. Korporatsioonides said rebased vanasti tuberkuloosi surres värvitekli kirstu kaasa. See tähendab, et üldse surres said, aga siis valdavalt tuberkuloosi surdigi.
Millesse tänapäeval surrakse? Depressiooni?

You give me fever

Kas pole tore viia lasteaeda terve laps ja saada ta õhtul tagasi haigena! Selle kõige juures ei pane mind imestama mitte see, et miks mu laps kogu aeg haigeks jääb, vaid see, kuidas kasvataja ei suvatse helistada isegi siis, kui lapsel on üle 38 palavik. Ohjah, jälle algab kogu raviprotseduur otsast pihta. Antibiootikumide ja saja muu rohuga.

Õnn on nakkav...

Mida rohkem on rõõmsameelseid inimesi teie sõprade-tuttavate seas, seda õnnelikum te olete, sest õnn levib sotsiaalsete võrgustike kaudu nagu nakkushaigus.
Sellisele järeldusele jõudsid California ülikooli ja Harvardi meditsiinikooli teadlased pärast kümneaastast uurimistööd, mille raames analüüsiti ligi 5000 inimese vahelisi suhteid, teatab NewScientist.


See seletab kõik. Pean hakkama vist sõpru välja vahetama.

2. advent



I've always thought life is a candel
or we are candels
God lights us when we're born
& when the flame go's out its over.
And when night comes the candels shine
& they look like stars.

Minul ei ole sellel aastal küll mingit jõulutunnet. Isegi mitte jõulude ootamise tunnet ei ole. Ma arvan, et esimest korda üle kahekümne viie aasta ei põle mul kodus isegi advendiküünlad. Ma pole küll usus ära pööranud, aga tundeid lihtsalt ei ole.
Ainult stress on. Ja haigused. Alates sellest, kui uues kohas tööle hakkasin, olen pidevalt tõbine. Terveks pole vahepeal saanudki. Väidetavalt pidid halbade ülemuste töötajad tihti haiged olema. Millegipärast ma usun sellesse teooriasse. Sest elu on seda ka näidanud.
Kohe-kohe tuleb jõulustress otsa. Jõulud on muutunud negatiivseks kohustuseks. VAJA on teha kingitusi. Isegi siis, kui nende soetamiseks vahendeid ei ole. VAJA on olla rõõmus, positiivne ja hea. Isegi siis, kui elu läheb täitsa allamäge. Ja aasta lõpus elu läheb tavaliselt allapoole.
Siiski on ka midagi rõõmustavat: minu veenusking, mis pidi pirtsakas taim olema, hakkab õitsema. Tavalised kuukingad õitsevad kogu aeg. Eks näis, kas mu need teistmoodi orhideed (ma ei suuda nende nime meelde jätta) ka kunagi õitsema hakkavad.

Eile samal ajal istusin ma ukuteatris ja vaatasin "Mängureid". Kõvasti kiita saanud tükk. Pärast esimest vaatust mõtlesime sõbrannaga, et mille eest küll see kiitus. Pärast teist vaatust enam seda küsimust ei olnud.
Homme lähen Lihulasse. Giidiõppega seoses. Tegelikult tahaksin ma aga üle kõige puhata. Sest liiga palju kultuuri korraga on hirmus väsitav.

Arstiabiga on siin riigis nagu on. Terve aasta ei leidnud ma endale ühtegi perearsti keda mina oleksin tahtnud, sest kõigil olid kohad täis. Saadaval on vaid venelased. Ja mis sa hädaga teed. Võtadki muulase.
Tahtsin täna arsti juurde minna, aga väidetavalt ei ole arstile aegu. Kui küsisin, kuidas tervisetõendi saan, soovitati arsti juurde minna. Kuidas küll, kui aegu ei ole?
Ja siis sain veel viisakalt sõimata ka, et miks ma valvekabinetti ei läinud. 39-kraadise palavikuga jala läbi tuisu? Kiirabi ma ju sellise tühise asja pärast kutsuma ei hakka.
Kas tõesti on meditsiinitöötajad Eesti kõige nipsakamad inimesed?

Mõnikord tundub mulle, et hullude arv linnas on kasvanud. Või juhtuvad kogemata terve linna hullud korraga minu teele, see võimalus on ka olemas. Lihtsalt on mõned sellise päevad.
Täna, kui läksin parajasti Mustpeade majja "Hirmu ja armu vanas Tallinnas" vaatama, tuli Viru tänaval üks Kodukaitse riietuses hull, kes tahtis lumekoristusmasinaga vägikaigast vedama hakata. Sihtis seda olematu püssiga, rind punnis ees, astus julgelt sellele vastu. Lumekoristusmasin oli just kopa lumest tühjaks puistanud ja tahtis sellega hangest uut ampsu haugata, kui seesama hull heitis kopa sisse magama. Kahjuks ei olnud mul aega vaatemängu lõpuni vaadata, sest pidin sinna teisele õigeks ajaks jõudma.
Legendid Tallinnast pakuvad mulle hetkel iseäranis huvi, sest ma käin nüüd giidiõppes. Hobikorras.

Tänasest kultuurielamusest
Käisin Theatrumis "Maarja kuulutamist" vaatamas. Läksin suurte eelarvamustega. Minu jaoks ei ole normaalne, kui kogu Petersonide-klann ühes etenduses üles astub. Arvustused olid igatahes head, näidendid kõik välja müüdud ja pool Eesti kultuurieliiti oli end kohale vedanud (Kivirähk, hunnik näitlejaid ja isegi Pärt). Seega ei saanud see ju nii halb olla.
Pärast esimest vaatust lubasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi ühtegi Petersoni etendust vaatama. Tekst oli väga hea, aga seda ei mängitud mu meelest välja. Lisaks kõigele oli mul meeletult külm, aga kirikus peabki ju külm olema. Ja kaks tundi paigalistumist panid küsima, kui kaua see etendus kokku kestab.
Õnneks pakkus keegi Mart rida tagantpoolt vaheajal minu ja kommuunikaaslase kohvi sisse tilga vanakest ja järgnevateks vaatusteks tassi põhja ka veel kena klõmmu. Veri hakkas ringi käima, mul hakkas soojem ja hea oli olla. Väike kilk oli vist isegi peas. Järgmised vaatused olid väga head. Võib vist ikka tulevikus ka Petersone vaatamas käia.
Kodus selgus ka minu kehva enesetunde põhjus - palavik. 39kraadine kehakuumus ei ole hea seisund nii tõsise etenduse vaatamiseks. Isegi katoliiklasele oli see etendus väga intensiivne, mida siis veel tavalisest inimesest tänavalt rääkida. Aga väga hea tükk oli siiski.

Ma nägin täna hommikul inglit. Missiis, et tegemist on kõigest reklaamikampaaniaga, aga väga lahe ingel oli.

Pime
Vastikult pime on jälle. Mulle pole pimedus kunagi meeldinud. Väiksena kartsin kolle, praegu varitsevad pimeduses ohud: narkarid, pätid, mõrtuskad. Pimedus on nende aeg. Vandaalide tegutsemist sain ka mina hiljuti tunda. Õigemini minu auto. Õnneks jäi auto kaubanduslik välimus alles, aga kojameesteta praeguste ilmadega läbi ei saa. Politseisse pole ka mõtet pöörduda, sest nemad ei uuri. Uurivad küll, aga sedapidi, et keda mina kahtlustan ja kas ma nägin, kes tegi. Võibolla Vana Jumal karistab mind, et kirikus ei käi, aga ma ei saa Tallinnas oma lapsega Missal käia. Ei Peeter-Paulis, ei Pirital, sest Doris ei püsi pudelis ka paigal ja siinsed katoliiklased on tema elavast loomust nii häiritud, et saadavad mind kurjade pilkudega. Kui need pilgud tappa võiksid, oleksin surnud. Tartus on lapsed Missa loomulik osa ja see ei häiri kedagi. Mis seal salata, ma ei harju ikka Tallinnaga ära ja hing ihkab Tartusse tagasi. Üleeile juhtusin mõneks tunniks sinna ja soe tunne oli. Ja kurb oli. Tajusin, kuidas ma vananen.
Viljandisse juhtusin ka (panin autole talvepapud alla) ja ma pidin seal hulluks minema - sõita ei saa, kõik sõidavad kolmekümnega. Minul oli iga minut arvel, sest pidin õhtuks koju tagasi jõudma. Ma pole pimedas eriti sõitnud ja väldin seda nii palju kui võimalik. Õnneks oli Tartu-Tallinna maanteel veel üks minusugune argpüks. Argpüksimgi kui mina, sest sõitis suisa kuuekümnega. Ma nii aeglaselt ei julge sõita, sest autopeded pärast kirjutavad kommentaariumides, kuidas "lollid" aeglaselt sõidavad. Aga tagant tulevat "valgusmuusikat" oli küll tüütu kannatada. Tegelikult sain ma oma eessõitjast aru, aga ise ka mõttetult riskima ei hakanud. Eesti liikluskultuuritusest sain aimu alles siis, kui ise tihedamalt sõitma hakkasin. Uuringute järgi arvavad lausa 75% autojuhtidest, et nad on väga head autojuhid.
Otsad kokku ja lapsega tegelema. Tal oli eile kõrge palavik. Jälle.

Rujamast Rujam
Ostsin Vanemuise rockooperi "Ruja" DVD. Hind oli küll üsna krõbe, aga tükki on kõvasti kiidetud ja mis seal salata - oma silm on ikka kuningas. Seda enam, et suvel mina seda etendust vaatama ei jõudnudki.
Vaatasin tüki läbi ja oli kohati ikka väga naljakas. Sergo Varese ja Priit Võigemasti näitlejameisterlikkus on ikka uskumatu. Viimane oli tõesti Rannapist Rannapim. Risto Kübar oli Nõgistona ka väga hea.
Hea investeering kindlasti.

Kas see ongi vabadus, kui vaba ajaga ei oska midagi peale hakata (laps läks üle pika aja jälle sõime ja mul vaheaeg...)?

Tahaksin alustada C.R. Jakobsoni sõnadega näidendist "Koidula veri": "23 aastat. 23 aastat. 23 aastat mitte midagi." Loomulikult väikese mugandusega "kolmele kuule". Aga sellel kõigel on oma põhjus.
Kandideerisin kevadel uude kooli tööle, lihtsas lootuses, et saan paremad tingimused, paremad võimalused, paremad õpilased ja mis seal salata - ka suurema palga. Palk oli tegelik lahkumispõhjus vanast kohast, sest kui koormust ei ole, siis ei ole palka ka. Ma saingi selle koha, aga peale kõrgema palga ei saanud ma sealt midagi. Arvestades seda tööd ja õpilasi, muutub palganumber mulle väikeseks. Sõnatuks teeb mind mu töö. Siiani mõtlen, et see on paha unenägu, mis kohe-kohe lõppeb. Uskumatu.
Õnneks on viimasel ajal eraelu huvitavamaks muutunud. Seda paljuski tänu autole, mille ema mulle eelmisel aastal ostis, millega ma ei julgenud Tallinnas sõita, aga nüüd teisiti lihtsalt ei saa. Praegu ajab see argus mind muidugi naerma, sest pole see pealinna liiklus nii hull sugugi. Külavaheteedel on asi vaat et hullemgi. Täna nägin ma esimest korda põtra umbes 5 meetri kauguselt. Hea on, et ta ümber mõtles, muidu ma siin hetkel arvatavasti ei kirjutaks.
Sel nädalavahetusel käisime oma abikaasaga üle aasta koos Tartus - juuksuris (poole odavam kui Tallinnas), turul (tahtsime teada, palju liha Tartus maksab; loomulikult on odavam). Teatris käisime ka, üle kolme aasta. "Koidula verd" vaatamas. Üle keskmise hea etendus, kuigi venitatult pikk. Arvestades aga seda, et me polnud aastaid kultuuri saanud, on see kindlasti parim tükk, mida viimasel ajal näinud oleme.
Täna hommikul päädis Tartuskäik Missaga oma kodukirikus. Just seda oligi mulle vaja. Tallinnas pole mul kirikus kahjuks mitte kunagi sellist tunnet tekkinud. Võibolla Pirital tekiks, aga sinna ma pole sattunud.
Miski murdus minus. Sain rahu tagasi. Rahu, millest tundsin väga puudust.