You give me fever

Kas pole tore viia lasteaeda terve laps ja saada ta õhtul tagasi haigena! Selle kõige juures ei pane mind imestama mitte see, et miks mu laps kogu aeg haigeks jääb, vaid see, kuidas kasvataja ei suvatse helistada isegi siis, kui lapsel on üle 38 palavik. Ohjah, jälle algab kogu raviprotseduur otsast pihta. Antibiootikumide ja saja muu rohuga.

Õnn on nakkav...

Mida rohkem on rõõmsameelseid inimesi teie sõprade-tuttavate seas, seda õnnelikum te olete, sest õnn levib sotsiaalsete võrgustike kaudu nagu nakkushaigus.
Sellisele järeldusele jõudsid California ülikooli ja Harvardi meditsiinikooli teadlased pärast kümneaastast uurimistööd, mille raames analüüsiti ligi 5000 inimese vahelisi suhteid, teatab NewScientist.


See seletab kõik. Pean hakkama vist sõpru välja vahetama.

2. advent



I've always thought life is a candel
or we are candels
God lights us when we're born
& when the flame go's out its over.
And when night comes the candels shine
& they look like stars.

Minul ei ole sellel aastal küll mingit jõulutunnet. Isegi mitte jõulude ootamise tunnet ei ole. Ma arvan, et esimest korda üle kahekümne viie aasta ei põle mul kodus isegi advendiküünlad. Ma pole küll usus ära pööranud, aga tundeid lihtsalt ei ole.
Ainult stress on. Ja haigused. Alates sellest, kui uues kohas tööle hakkasin, olen pidevalt tõbine. Terveks pole vahepeal saanudki. Väidetavalt pidid halbade ülemuste töötajad tihti haiged olema. Millegipärast ma usun sellesse teooriasse. Sest elu on seda ka näidanud.
Kohe-kohe tuleb jõulustress otsa. Jõulud on muutunud negatiivseks kohustuseks. VAJA on teha kingitusi. Isegi siis, kui nende soetamiseks vahendeid ei ole. VAJA on olla rõõmus, positiivne ja hea. Isegi siis, kui elu läheb täitsa allamäge. Ja aasta lõpus elu läheb tavaliselt allapoole.
Siiski on ka midagi rõõmustavat: minu veenusking, mis pidi pirtsakas taim olema, hakkab õitsema. Tavalised kuukingad õitsevad kogu aeg. Eks näis, kas mu need teistmoodi orhideed (ma ei suuda nende nime meelde jätta) ka kunagi õitsema hakkavad.

Eile samal ajal istusin ma ukuteatris ja vaatasin "Mängureid". Kõvasti kiita saanud tükk. Pärast esimest vaatust mõtlesime sõbrannaga, et mille eest küll see kiitus. Pärast teist vaatust enam seda küsimust ei olnud.
Homme lähen Lihulasse. Giidiõppega seoses. Tegelikult tahaksin ma aga üle kõige puhata. Sest liiga palju kultuuri korraga on hirmus väsitav.

Arstiabiga on siin riigis nagu on. Terve aasta ei leidnud ma endale ühtegi perearsti keda mina oleksin tahtnud, sest kõigil olid kohad täis. Saadaval on vaid venelased. Ja mis sa hädaga teed. Võtadki muulase.
Tahtsin täna arsti juurde minna, aga väidetavalt ei ole arstile aegu. Kui küsisin, kuidas tervisetõendi saan, soovitati arsti juurde minna. Kuidas küll, kui aegu ei ole?
Ja siis sain veel viisakalt sõimata ka, et miks ma valvekabinetti ei läinud. 39-kraadise palavikuga jala läbi tuisu? Kiirabi ma ju sellise tühise asja pärast kutsuma ei hakka.
Kas tõesti on meditsiinitöötajad Eesti kõige nipsakamad inimesed?

Mõnikord tundub mulle, et hullude arv linnas on kasvanud. Või juhtuvad kogemata terve linna hullud korraga minu teele, see võimalus on ka olemas. Lihtsalt on mõned sellise päevad.
Täna, kui läksin parajasti Mustpeade majja "Hirmu ja armu vanas Tallinnas" vaatama, tuli Viru tänaval üks Kodukaitse riietuses hull, kes tahtis lumekoristusmasinaga vägikaigast vedama hakata. Sihtis seda olematu püssiga, rind punnis ees, astus julgelt sellele vastu. Lumekoristusmasin oli just kopa lumest tühjaks puistanud ja tahtis sellega hangest uut ampsu haugata, kui seesama hull heitis kopa sisse magama. Kahjuks ei olnud mul aega vaatemängu lõpuni vaadata, sest pidin sinna teisele õigeks ajaks jõudma.
Legendid Tallinnast pakuvad mulle hetkel iseäranis huvi, sest ma käin nüüd giidiõppes. Hobikorras.

Tänasest kultuurielamusest
Käisin Theatrumis "Maarja kuulutamist" vaatamas. Läksin suurte eelarvamustega. Minu jaoks ei ole normaalne, kui kogu Petersonide-klann ühes etenduses üles astub. Arvustused olid igatahes head, näidendid kõik välja müüdud ja pool Eesti kultuurieliiti oli end kohale vedanud (Kivirähk, hunnik näitlejaid ja isegi Pärt). Seega ei saanud see ju nii halb olla.
Pärast esimest vaatust lubasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi ühtegi Petersoni etendust vaatama. Tekst oli väga hea, aga seda ei mängitud mu meelest välja. Lisaks kõigele oli mul meeletult külm, aga kirikus peabki ju külm olema. Ja kaks tundi paigalistumist panid küsima, kui kaua see etendus kokku kestab.
Õnneks pakkus keegi Mart rida tagantpoolt vaheajal minu ja kommuunikaaslase kohvi sisse tilga vanakest ja järgnevateks vaatusteks tassi põhja ka veel kena klõmmu. Veri hakkas ringi käima, mul hakkas soojem ja hea oli olla. Väike kilk oli vist isegi peas. Järgmised vaatused olid väga head. Võib vist ikka tulevikus ka Petersone vaatamas käia.
Kodus selgus ka minu kehva enesetunde põhjus - palavik. 39kraadine kehakuumus ei ole hea seisund nii tõsise etenduse vaatamiseks. Isegi katoliiklasele oli see etendus väga intensiivne, mida siis veel tavalisest inimesest tänavalt rääkida. Aga väga hea tükk oli siiski.

Ma nägin täna hommikul inglit. Missiis, et tegemist on kõigest reklaamikampaaniaga, aga väga lahe ingel oli.

Pime
Vastikult pime on jälle. Mulle pole pimedus kunagi meeldinud. Väiksena kartsin kolle, praegu varitsevad pimeduses ohud: narkarid, pätid, mõrtuskad. Pimedus on nende aeg. Vandaalide tegutsemist sain ka mina hiljuti tunda. Õigemini minu auto. Õnneks jäi auto kaubanduslik välimus alles, aga kojameesteta praeguste ilmadega läbi ei saa. Politseisse pole ka mõtet pöörduda, sest nemad ei uuri. Uurivad küll, aga sedapidi, et keda mina kahtlustan ja kas ma nägin, kes tegi. Võibolla Vana Jumal karistab mind, et kirikus ei käi, aga ma ei saa Tallinnas oma lapsega Missal käia. Ei Peeter-Paulis, ei Pirital, sest Doris ei püsi pudelis ka paigal ja siinsed katoliiklased on tema elavast loomust nii häiritud, et saadavad mind kurjade pilkudega. Kui need pilgud tappa võiksid, oleksin surnud. Tartus on lapsed Missa loomulik osa ja see ei häiri kedagi. Mis seal salata, ma ei harju ikka Tallinnaga ära ja hing ihkab Tartusse tagasi. Üleeile juhtusin mõneks tunniks sinna ja soe tunne oli. Ja kurb oli. Tajusin, kuidas ma vananen.
Viljandisse juhtusin ka (panin autole talvepapud alla) ja ma pidin seal hulluks minema - sõita ei saa, kõik sõidavad kolmekümnega. Minul oli iga minut arvel, sest pidin õhtuks koju tagasi jõudma. Ma pole pimedas eriti sõitnud ja väldin seda nii palju kui võimalik. Õnneks oli Tartu-Tallinna maanteel veel üks minusugune argpüks. Argpüksimgi kui mina, sest sõitis suisa kuuekümnega. Ma nii aeglaselt ei julge sõita, sest autopeded pärast kirjutavad kommentaariumides, kuidas "lollid" aeglaselt sõidavad. Aga tagant tulevat "valgusmuusikat" oli küll tüütu kannatada. Tegelikult sain ma oma eessõitjast aru, aga ise ka mõttetult riskima ei hakanud. Eesti liikluskultuuritusest sain aimu alles siis, kui ise tihedamalt sõitma hakkasin. Uuringute järgi arvavad lausa 75% autojuhtidest, et nad on väga head autojuhid.
Otsad kokku ja lapsega tegelema. Tal oli eile kõrge palavik. Jälle.

Rujamast Rujam
Ostsin Vanemuise rockooperi "Ruja" DVD. Hind oli küll üsna krõbe, aga tükki on kõvasti kiidetud ja mis seal salata - oma silm on ikka kuningas. Seda enam, et suvel mina seda etendust vaatama ei jõudnudki.
Vaatasin tüki läbi ja oli kohati ikka väga naljakas. Sergo Varese ja Priit Võigemasti näitlejameisterlikkus on ikka uskumatu. Viimane oli tõesti Rannapist Rannapim. Risto Kübar oli Nõgistona ka väga hea.
Hea investeering kindlasti.

Kas see ongi vabadus, kui vaba ajaga ei oska midagi peale hakata (laps läks üle pika aja jälle sõime ja mul vaheaeg...)?

Tahaksin alustada C.R. Jakobsoni sõnadega näidendist "Koidula veri": "23 aastat. 23 aastat. 23 aastat mitte midagi." Loomulikult väikese mugandusega "kolmele kuule". Aga sellel kõigel on oma põhjus.
Kandideerisin kevadel uude kooli tööle, lihtsas lootuses, et saan paremad tingimused, paremad võimalused, paremad õpilased ja mis seal salata - ka suurema palga. Palk oli tegelik lahkumispõhjus vanast kohast, sest kui koormust ei ole, siis ei ole palka ka. Ma saingi selle koha, aga peale kõrgema palga ei saanud ma sealt midagi. Arvestades seda tööd ja õpilasi, muutub palganumber mulle väikeseks. Sõnatuks teeb mind mu töö. Siiani mõtlen, et see on paha unenägu, mis kohe-kohe lõppeb. Uskumatu.
Õnneks on viimasel ajal eraelu huvitavamaks muutunud. Seda paljuski tänu autole, mille ema mulle eelmisel aastal ostis, millega ma ei julgenud Tallinnas sõita, aga nüüd teisiti lihtsalt ei saa. Praegu ajab see argus mind muidugi naerma, sest pole see pealinna liiklus nii hull sugugi. Külavaheteedel on asi vaat et hullemgi. Täna nägin ma esimest korda põtra umbes 5 meetri kauguselt. Hea on, et ta ümber mõtles, muidu ma siin hetkel arvatavasti ei kirjutaks.
Sel nädalavahetusel käisime oma abikaasaga üle aasta koos Tartus - juuksuris (poole odavam kui Tallinnas), turul (tahtsime teada, palju liha Tartus maksab; loomulikult on odavam). Teatris käisime ka, üle kolme aasta. "Koidula verd" vaatamas. Üle keskmise hea etendus, kuigi venitatult pikk. Arvestades aga seda, et me polnud aastaid kultuuri saanud, on see kindlasti parim tükk, mida viimasel ajal näinud oleme.
Täna hommikul päädis Tartuskäik Missaga oma kodukirikus. Just seda oligi mulle vaja. Tallinnas pole mul kirikus kahjuks mitte kunagi sellist tunnet tekkinud. Võibolla Pirital tekiks, aga sinna ma pole sattunud.
Miski murdus minus. Sain rahu tagasi. Rahu, millest tundsin väga puudust.

Ära anda mees ja laps.
Juba pikemat aega on tunne, et tänu nendele kahele jääb mul isiklik elu elamata. Päevad on üheülbased. Kodu peaks välja nägema nagu Anthea Turneril (viimasel muidugi ei ole mäkerdajat last ja meest), süüa peaks tegema nagu presidendi peakokk ning raha sisse tooma nagu Tiina Mõis.
Masendus tuleb peale, kui vahid peeglist valget pekki. Valge pekk suvel on kõige jubedam asi. Solaariumijutud on toredad küll, aga esiteks ei ole last kuskile panna (randa kaheaastast ka lõõskava päikesega ju ei võta) ja teiseks ei jätku finantse. Ma pole üle aasta juuksuriski käinud, sest lihtsalt raha ei ole. Kulub kõik täitmatute pereliikmete kõhule. Euroopas saavad minu ametivennad 15,64664 korda rohkem palka. Sama töö eest. Hinnad on meil aga samad nagu seal. Head isu, teadagi kellele!
Kogu puhkus on mokas. Vaikselt hakkab tunduma, et elu ka mokas. Et tehtud väga valesid valikuid.

Ega mul eriti millestki kirjutada pole. See on ka põhjuseks, miks harva siia juhtun. Valdavalt algavad ja lõppevad minu mõtted söögiga, vahele mahuvad ka mõned remondiga seotud ideed. Viimasega läheb päris kenasti, esimesega olen täpselt sama kaugel kui eelmisel aastal augustis.
Midagi põnevat võiks juhtuda. Oleks millestki kirjutada.

Armsad asjad teevad tuju heaks. Nägin eile Snelli tiigi ääres pardimammat 14 väikese pardiga. Tahtis tibud vist üle Balti jaama merele viia. Sinnapoole ta nendega igatahes rühkis. Ei tea küll, kui paljud neist suureks kasvavad, sest kajakad ja varesed luurasid neid. Loodame, et võimalikult paljud. Ja pargivahti seal loomulikult ei ole.

Internet võib ajada vihaseks. Õigemini selle puudumine. Internet on siiski valdavalt hea asi. Võid leida vanu kaotatud kontakte ja saada huvitavat infot. Ja siis ei oska selle infoga äkki midagi peale hakata. Mõtlesin täna õhtul, et vaataks, mida minu Saksamaa tuttavate kohta ka kirjutatakse ja hetkel olen saadud infost õnnetu. Kui mitte isegi väheke shokis.
Veetsin ülikooli ajal kolm suve Frangimaal ühes peres, kes pidasid talu. Kuigi nad olid sellised teistmoodi ja ma toona ei suutnud neid täielikult mõista, miks nad imelikud on, on mul nende juures veedetud ajast siiski ülihead mälestused. Nad viisid mind isegi Alpidesse. Sain nende juures eesliga ratsutada ja tänu sellele olen ka eesli seljast kukkunud. Pereisa imestas, kuidas ma autot juhin ja õpetas mind ümber. Tänu temale oskan ma viisakalt autot juhtida ja armastan tagurdamist. Vabaõhuteatris käimisest olen juba kirjutanud. Nemad viisid mind sinna. Ja Bayreuthisse ooperisse ja kuhu kõikjale veel. Andsid mulle kultuuri ühesõnaga nii et tapab.
Vahepeal ma nendega ei suhelnud. Ja täna avastasin, et nad müüvad talu maha ja sõidavad Kanadasse elama. Raske südamega, sest Saksamaal ei ole neil võimalik oma taluloomi vabaduses pidada ja nad ei suuda kõiki oma loomi puuri pista.
Kogu see lugu teeb mind kurvaks. Kui ma nutan endiselt Tartut taga, siis mida tunnevad veel nemad! Ja milliseid elu keerkäike ikka vaja on, et asjadest aru saama hakata. Et kui tore oli tegelikult veeta selliste "imelike" inimeste juures kolm suve. Ja et seda võimalust ei tule mul enam mitte kunagi.

Kommuunikaaslane teatas äsja, et ta sai oma esimese raamatuga maha. Arvan, et see uudis tuli talle endale sama ootamatult nagu mulle. Palju õnne igatahes.
Ma hakkan nüüd Tropetsit vaatama. Et oma prantsusekeele õpinguid kergem taasalustada oleks.

Ma pole kunagi eriline kultuuriinimene olnud, aga sellist kultuuritust pole minu elus varem veel olnud. Ei suuda enam õieti meenutadagi, millal viimati mingit raamatut lugesin. Teatris käisin vist eelmisel sajandil. Nii palju saan kultuurist osa, kui seda ümbritsevast minusse surutakse. Mõnikord tulevad mõned asjad isegi tuttavad ette. Näiteks täna kuulsin telekast OPi-reklaamis Taskuteatri ümberpööratud tsitaati. Sääritsa ja sporditeemaliste postitusest. Mulle avaldas see samuti muljet ja tore, et Sinijärv end asjadega kursis hoiab. Väga tubli, Taskuteater!
Oma ellu tahaks küll rohkem vaba aega. Et endale meeldivate asjadega tegelda saaks. Muidu kulub kõik aeg söögile mõeldes. Ja siis jälle kaalule mõeldes. Täna pidi muide ülemaaimne dieedivastane päev olema. Kui ma ikka õigesti aru sain. Aga ju ma ikka sain.

Lapsevanemana tunnen aeg-ajalt kohustust küsida oma võsukeselt, kas ta väikest õde või venda ka soovib. Täna küsisin jälle. Vastuseks sain "Väike mänd", mis võis vabalt olla ka väike vend ja "Oma jope". Päris nii ta just ka ei öelnud, aga "oma jope" kõlab palju vaimukamalt kui lihtsalt jope. Kurejutud jäävad siiski ainult kurejuttudeks. Seda tänu ka uuele töölepinguseadusele. Ja haige olen ma viimasel ajal ka. Köharohtu pole mulle vajagi, sest oskan ka ilma selleta köhida...
Täna nägin kollast liblikat. Ja õunapuu mu akna taga alustab kohe-kohe õitsemist. Uskumatu, et polegi vaja enam pakse talveriideid. Ma olen nendega nii harjunud.

Ma käisin nädalavahetusel jälle Mulklandis. Tõrvas, sugulase 90. sünnipäeval. Ega siis iga päev sellisele peole satu...
Pidu oli vägev. Nägin vanu, juba tuttavaid sugulasi, ja uusi, veel võõraid. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks, et vanaisal oli lisaks kuuele vennale (seda ma teadsin) ka kaks õde. Ja et vanaonul on koguni kolm tütart. Mina tundsin siiani ainult ühte. Ükskord võtan kätte ja hakkan oma suguvõsa ajalugu uurima. Siiani on see täiesti uurimata.
Ahjaa, ma sõitsin Unelmate pulmaga ühes bussis.