Head teed minna!

Ja peagi ongi 2012 läinud. Ei olnudki kõige hullem aasta, kui sellele tagasi vaadata. Ametialaselt tõestasin end, sain uue auto ja reisisin veidi. Vanust tuli juurde ja asjad näivad kohe hoopis teistmoodi. Hetkel olen hõimlase juures 2012. aasta ärasaatmispeol ja avastan inimestes jälle uusi omadusi. Neid, mida varem pole tähele pannud. Seltskonnas viibib üks keskealine tädi, kes oskab iga teles näidatud isiku kohta rääkida mõne loo või siis tunneb ta kedagi, kes hetkel pildis olevat tegelast tunneb. Kõige kohta on tal oma arvamus. Millegipärast on minul kõik arvamused ristivastupidised. Võibolla kiusu pärast, sest kaua sa ikka suudad seda mula kuulata, aga kohati on tunne, et nii loll on ka loll olla. See on tüütav ja pole võimalik enam isegi oma mõtteid kuulata, sest tädi kogu aeg räägib. Mõistsin alles täna, miks selle tädi äiapapa kõnnib kogu aeg juhtmevabade kõrvaklappidega ringi - ta ei soovi oma minia plära kuulata. Igav mul seega eriti ei ole. Ja levi siin ka eriti ei ole. Tele2 (mille klient ma ei ole) pole siin midagi peale hakata. EMT näitab ühte pulka ja aegajalt kaob seegi. Vein ei hakka siin ka üldse pähe. Müstiline paik. Aga las ta siis olla. Las ta siis minna.

Viimasel ajal on kuidagi palju DVDsid soetunud. Enamik neid on Eesti filmid ja enamuse on ostnud mu abikaasa. Ütles, et Eesti filmi juubeliaasta puhul ja tal on seetõttu tekkinud eriline suhestumine Eesti filmidesse. Minu meelest on Eesti kinematograafia näol tegemist uiat-uiat-tegevuse edastamise ja peale ükskõik millise filmi vaatamist tekib alati küsimus, mis see siis nüüd oli. Ehk siis ma ei saa aru, kuidas kommuunikaaslane näeb sitas saia.

Draama minu kodus. Mees meelitas, et ma ole kõige-kõige. Et ma olen õigemast õigem, kõigemast kõigem ja võigemast võigem.

Avastasin uue raadiojaama - Raadio Tallinna. Keda köidab jazz, siis soovitan.