Tänases Tüüpide postituses on kirjeldatud Coelho fänne. See viis mind mõttele, et ma olen küll peaaegu kõiki Coelho eesti keeles ilmunud raamatuid lugenud, ent vaimustuses ma neist nii väga küll ei ole. Viimati lugesin "Veronika otsustab surrat". Selle lugemise ajal kohtusin ühe brasiillasega, kes ajas kõik asjad segi (nagu minul tavaliselt kombeks). Nimelt väitis ta, et selle teose tegevus toimub Eestis. Õigem oleks muidugi et Sloveenias. Mõnes keeles, nagu näiteks portugali, on võimalik isegi Eestit ja Sloveeniat segi ajada. Eslovenia.
Brasiillane iseenesest oli naljakas. Elas Šveitsis ja tegeles mesilastega. Reisis oma isaga mööda Euroopat ning nautis vallalisepõlve. Eestis peatus muuhulgas ka Tartus. Peatus hotell Tartus, käis Atlantises diskol, tutvus seal mingi Tartu joodikuga, kes pakkus talle Eesti jäähokikoondise pluusi kingiks. Purjus eestlane tungis järgmisel ööl kell kaks hotelli ning kui turvamees teda sisse ei lasknud, kukkus karjuma: "Kus sa oled, amigo?" Kuna eestlane ei jätnud jonni, kutsuti vana brasiillane kohale, sest noor veetis jälle aega Atlantises ning kaks meest seadsid sammud noort brasiillast otsima. Leitigi too üles. Eestlane enam amigot minema ei lasknud, käskis enda juures ööbida. Magamisasemeks sai diivan, millel magas tavaliselt purjus eestlase hiigelsuur koer. Viimase nime ma enam kahjuks ei mäleta, sest loo jutustamisest on möödas juba aasta. Edasi läks lugu aga väga seebiks kätte ära. Sõbralikud eestlased ja hullud brasiillased...