Ikka ei läinud ei Tallinnasse ega ka Tabasallu. Õde arvas, et kogu tema kallis meespere on väga karvaseks muutunud ja komandeerib nad seetõttu täna õhtul kõik juuksurisse. Kuna mina sõltun liikluses eelkõige kas ühistranspordist või siis enda kondimootorist ja kuna õhtusel ajal Tabasallu või sealt ära raske saada ning Jaak Kristjan Petersoni ka sellise külmaga hästi mängida ei tahaks, siis jääb täna ära.
Loen parem midagi, joon teed ja üritan seda külma endast välja saada, mis puges minusse Connexi hilinevat bussi oodates. Eile muide, jäi hommikul üldse üks buss vahelt ära. Kommuunikaaslane ei jõudnud seetõttu rongile ja jäi tööle mitu tundi hiljaks. Ütleks kohe midagi solvavat. Näiteks: "Sa pole just karbi kõige kirkam kriit!" Sepa lehelt leidsin.

Jõulud möödusid rahulikult.
Jõuluvana poetas kingikotti ka Tafenau CD "Siin on soe". Nüüd ma kuulan seda ja mõtlen suvisele kontserdile. Kontsert on ikka kontsert ja plaat on plaat. Riho Sibula hääl kõlab kuidagi võõralt, aga mulle meeldib. Mingi kurvakujurüütel Tõnis Tatar teeks selle muidugi maani maha.
Praegu haun aga plaani Tallinnasse ja Tabasallu minemiseks. Ja lähengi.

Mul on siin praegu üks mees, kes tahaks olla Konrad Mägi.
Viimast olla nähtud tantsimas ka "Vanemuise" näitelaval koketeeriva hispaanlanna osas: roosas tüllseelikus, puudri alt sinava habemetüükaga, suus punane roos.
Nojah, eks see oleks ikka parem kui heeringa saba p.-s näkineidu mängida (kirjeldus Švejkist). Geenide vastu ikka ei saa. Selle mehe vanaisa oli samuti aegajalt tütre õlapaeltega suvekleidi selga tõmmanud ja oma säärejooksu demonstreerinud.

Rahulikke jõule!
Endal jõulutunnet ei ole. Minugipoolest võiks praegu kasvõi jaanipäev olla. Teistel eestlastel on küll vist tõelised jõulud. Ostukeskustes on inimesed hullumas. Sellised laadungid kärudes!
Ja pärast ei jõua ära kuulata, kuidas raha otsas ja kui kehvad kingitused ikka ja kuidas sai palju söödud ja kuidas nüüd küll üleliigsetest kilodest vabaneda. No ma ei tea...

Kõik on nii segi. Ma ei tea, kuidas ma selle sodi seest lõpuks iseennastki üles leian. Aga üritasin täna vähemalt oma elu põnevamaks muuta. Ei õnnestunud eriti. See tähendab, ei olnud eriti põnev.
Nimelt märkasin ühe meestuttava salaarmastust ja asusin teda luurama. Kõigepealt läks suur salaarmastus lõngapoodi. Kuigi lõngapoed on meeldivad ka mulle meeletult ja võin seal kaua olla, katkes ühel hetkel minu kannatus. Kaua võib neid tokke vahtida! Siis läks salaarmastus kinkepaberit vaatama, aga kuna talle ükski neist ei meeldinud või ei sobinud, siis kergema vastupanuga lasi lõnga kingipakkijal ära pakkida. Huvitav, kui paljud inimesed rõõmustaksid, kui saaksid jõulukingituseks kaks tokki lõnga? Või kui ma nüüd mõtlen, siis see ei olegi nii väga paha idee. Ise ma lõnga saada ei taha, sest kõigepealt tuleks vanadki varud millekski kududa. Näiteks see, mida ma juba kolm aastat püüan kampsuniks kududa, aga küll ei meeldi muster, või siis pole jälle aega.

Lõppkokkuvõttes ei olnud sellest detektiivitööst mitte mingit tolku. Täiesti tavaline inimene. Igatpidi tavaline. Võibolla olen ka mina täiesti tavaline, kuigi mulle meeldiks, kui minus oleksid täius ja täpsus nagu õunas ja apelsinis.

No ei juhtu minuga mitte midagi põnevat. Rein Sepa moodi nagu ka ei tahaks. Et tee ridu, read on leib.
Mul on vist kodus vaimud. Vähe sellest, et ma ise täiesti liimist lahti olen, vahib kass viimasel ajal punnis silmadega tühjusesse. Ta nagu näeks midagi, mida mina ei näe.
Mingite posijate, kaardimooride või teadmameeste poole pole vist ka mõtet pöörduda. Korraks võibolla saakski abi, ent hiljem... Ei maksa enda energiaga mängida.
Mis teha, mis teha...

Jah, see saabus taas ka sellel aastal! Tere tulemast minu ellu, jõulumasendus!
Paljudel on oma lähedastele juba jõulukingid soetatud. Minul ei ole. Ja ma ei tea, mida kellelegi kinkida, sest ei taha ju, et kingitus saajale pettumuse valmistaks. Enda suurim kingipettumus leidis aset veel nõukaajal. Ma nii tahtsin endale seinakella saada ja kuuse all oli umbes selline karp, mille sees võis vabalt seinakell olla. Kurvastuseks oli seal aga mingi nõme vene kassettmakk. Ausalt, ma ei tundnud sellest üldse rõõmu. Isegi hiljem mitte. Parim kingitus seevastu on olnud helesinine flanellist öösärk, mille sain esimesteks "ametlikeks" jõuludeks, kuigi meie peres on kogu aeg jõule peetud. Kandsin selle sõna otseses mõttes ribadeks.
Sellel aastal on jõuluvana mul juba ära käinud. Tõi mulle imeilusa raamatu "Laps eesti kunstis. Lapsepõlv" ja selle üle on mul tõeliselt hea meel. Nii hea, et ma muud enam ei tahagi. Ilusaim kingitus jõuludeks. Milliseid mälestusi kingitused tekitavad...
Tegelik masendusse sattumise põhjus on aga tänane heategevuslik käik ühte lastekodusse. Ma lihtsalt ei saa paljudest asjadest aru - miks ja kuidas need sünnivad. Ja siis tekib selline tühine-jõuetu tunne, lausa viha: Kuigi tegelikult ei vii see kuhugi ja ei muuda suures plaanis mind ka paremaks. Arvan, et ei muuda kedagi paremaks.

Üha jaburamaks unenäod lähevad. Täna öösel nägin unes Hansapanga minirahaautomaati, mis oli paigaldatud titevankrisse. Viimast sai kasutada ikka oma õigel eesmärgil, aga lisaks sellele oli vankri korvi külgosa ja katuse(?) vahel väike peidetud rahaautomaat. Hansapanga pangabuss on minu unenäos olnud leiutisega võrreldes ikka köki-möki. Iseasi muidugi, mida mu unenägu küll tähendada võiks.

Viimastel päevadel ei ole minu elus midagi eriti huvitavat juhtunud. See-eest on aga minu ööd sisukad. Täpsemalt unenäod. Kahjuks ei mäleta ma neist hommikuks enam suurt midagi, ent igav mul magades juba ei hakka.
Täna öösel näiteks nägin unes mingit väga lahedat mahajäetud maamaja, milles varjasin end ukrainlannast sarimõrvari ja Kätlin Maraniga. Äkšionit oli ka, aga miks ma seal majas olin ja mis täpsemalt toimus, ei mäleta.
Veel mõned kuud tagasi kadestasin unenägude pärast kommuunikaaslast, kes nägi unes kuldseid konnasid ja vasikat, kes meie kassi kabjaga! lüüa tahtis. Nüüd on minu soov täide läinud ja ööd tunduvalt värvikamad.

Ahjaa, ma sain pühapäeval uue põrandapesumopi. Või kuidas iganes seda riistapuud ka nimetatakse. Esmasel kasutamisel tundusin endale ikka üsna saamatuna. Ja ega ikka ei ole küll nii, et mopp teeb kogu töö sinu eest ära: Revolutionary floor mop with hihg density "microfibre" cloth that absorbs and eliminates dirt from most surfaces.

Nädalavahetusel võtsin asja vabalt. Seda enam, et ilm ei olnud just kõige suurepärasem. Eriti eile, kui kogu maailm oli paksu udu sees ja jalakäijatest said iluuisutajad.
Laupäeval viitsisin lõpuks advendipärja valmis teha. Päris valmis see ikka veel ei ole - Tiimarist tuleks natuke "koledaid puidust jõuluvidinaid" (kommuunikaaaslase väljend) juurde osta.
Advendist veel nii palju, et üks tuttav sattus hiljuti mingile advendikontserdile, mis oli talle tõelise pettumuse valmistanud. Lähemal uurimisel selgus, et kontsert toimus luteri kirikus ning et selle kiriku jõululaulud olevat koledad. Vihjasin, et osasid neist lauludest lauldakse ka katoliku kirikus. "Aga ikkagi! Katoliku kirikus kõlavad samad laulud ilusamini," kõlas vastus.
Täna ei teinud ma lõppkokkuvõttes samuti mitte midagi asjalikku. Mind ei tohiks kirjastuste ja raamatupoodide lähedale lasta. Täna siis Jelinek ja Pokulood Elmatarist, Tuudur, Prints ja gripp ja Buzzati Apollost. Oleksin ostnud enamgi veel, aga ühte raamatut enam ei olnud ja teist veel ei olnud.
Nüüd võtan aga televiisori oma seltsiliseks. Kõigepealt see
ja siis see.

Päev täis elamusi. Suurim elamus kaasnes teatris käimisega. Vaatasin "Pähklipurejat". Mulle nii õudsalt meeldib see Tšaikovski teos. Juba muusikakooli muusikaajaloo tundidest saadik. Tänu õpetaja Maret Tomsonile.
Ma ei ole küll eriline balletisõber, aga etendus oli ilus. Hoolimata sellest, et kohati olid tantsijad ikka üsna kohmakad.
Muidugi ei puudunud ka üllatusmoment. Mitte eriti positiivne sealjuures. Millegipärast peetakse "Pähklipurejat" lasteetenduseks ja nii moodustasidki suurema osa tänasest publikust lasteaialapsed ja noorem kooliiga. Mina leian aga, et mudilased ei saa "Pähklipurejast" nii noorelt aru. Veel vähem oskavad nad aga kuuldut-nähtut hinnata. Tundub, et tänapäeva lastele ei räägita ka kodus, kuidas teatris end üleval peetakse. Olgu, suusakostüümis balletivaatamist ma veel talun, ent banaanisöömine on juba liig. Pulgakommi närimine ning avastus, et järelejäänud pulka saab kasutada trummipulgana ning eesistuja tooli trummina on muidugi täielik heureka. Aplausi saatel karjus pool saali "Uuuuuuuuuuuu". Umbes nagu džässkontserdil. Lapsed pidid olema tänuväärne publik. Kui neile ei meeldi, vilistavad. Kui meeldib, trambivad jalgu ja huilgavad. Ning laste kommentaarid olid ka väga ajakohased: "Nad ju ainult tantsivad kogu aeg."
Ega ma ometi liiga karmiks ei muutunud?

Hirmus pime on. Eriti hommikuti. Natuke aitavad pimeduse tekitamisele kaasa ka uued paksud magamistoa kardinad. Pidin need soetama, et öösiti ikka magada saaks, sest minu maja ümber on viimasel ajal püstitatud ohtrasti tänavavalgustusposte. Ma ei suuda valges ei uinuda ega magada.
Hea on muidugi asja juures see, et varsti pole vaja toas vist enam lampi põlema pannagi - õuest tuleb piisavalt valgust. Elektriarvetele mõjub see kindlasti väga positiivselt.

Mida teha siis, kui märkad, et kass vajab värsket joogivett, valad ära sellegi vähese tilga, mis tema jooginõusse on jäänud, keerad kraani ja vett ei ole? Ei sooja ega külma. Anda gaseeritud pudelivett? Sulatada lund?

Tartus (või terves Eestis) on puudulik CD-kaubandus. Pidin pärast kõikide plaadipoodide külastamist tõdema, et klassikalise muusika valik on alla igasugust arvestust. Isegi kõige tavalisemat Tšaikovskit pole saada. See-eest antakse Eestis välja plaat vist kõigilt, kes vähegi viisi peavad. Nukker.

Eesti Maaülikooli inglisekeelne nimetus on Estonian University of Life Sciences. Miks eesti keeles ei kasutata sama nimetust ehk siis lihtsalt Eluülikooli?

Keegi on öelnud, et inimeste elus sarnanevad nende teod toiduga ning mõtted ja tunded maitseainetega. Häda sellele, kes puistab soola murelitele või valab äädikat kookidele... Ehk siis minu nädalavahetust iseloomustavaks sõnaks võiks olla jällegi "söömine". Eriti hästi lähevad peale mandariinid ja piparkoogid. Kuna ma olen ühe väga hea piparkoogitaignaretsepti kuhugi kindlasse kohta nii ära pannud, et ise ka seda enam ei leia, siis söön Gille piparkooke. Need ajavad asja seniks ära, kuni ise jälle tainast teha saan. Poe omad on nagu nad on. Legendide kohaselt sisaldavad mõned neist isegi paberit.
Eile eirasin pühapäeva pühitsemist ja koristasin. Kuigi mul ei olnud selleks erilist tuju ja viitsimist, muutus aktsioon peaaegu suurpuhastuseks. Ei möödunud kõik aga viperusteta. Tegijal juhtub nii mõndagi ehk mul ei ole enam moppi.

Nõrga naisterahvana suutsin ma mopivarre pooleks murda. Huvitaval kombel ei ole mul ka põrandaharja, sest see purunes, kui käis aktsioon "Päästke tolmuimeja tolmukott alumise naabri aknalaualt". Tänapäeva koristustehnika on väga lühiealine.
Minu õnnetus ei olnud muidugi nii suur kui nendel kahel autol, mis minu akna all kokku põrkasid.

No jõudsin mina nüüd lõpuks tänase Postimehe lugemiseni. Ja jälle saab taset näha-tunda. Keset lehte ilutseb jõuluvalguses ülikooli peahoone. Olen minagi õhtuhämaruses vaadanud, et on ikka ilus küll. Isegi väga. Aga "Vaieldamatult vingeim lahendus, mõnusalt ööklubilik" on küll labane võrdlus. Ei tea, kas need sõnad pärinevad mõnelt selle kooli vilistlaselt? Kui jah, siis pean kasutama jällegi Berk Vaheri mõtet, et ülikoolist on saanud lasteaia käepikendus. Kui ei, siis ma rohkem ei imesta.

Pärast raamatukogude laenutussüsteemide elektrooniliseks muutmist on mul pidevalt probleeme tähtaegadega. Eriti hull on lugu Lutsu raamatukoguga.
Varem anti roosa leheke ja sellele löödi tempel tagastamiskuupäevaga. Nüüd öeldakse kuupäev suuliselt ja kui üles ei märgi, siis oma viga. Tobe on see, et kui laenutad erinevatel aegadel erinevaid raamatuid, siis ongi erinevad tagastamiskuupäevad. Ka pikendades jäävad need erinevaks. Tunduvalt kergem oleks, kui lõpuks oleks kõikidel raamatutel üks kuupäev. Kes kõiki neid arve meeles jõuab pidada?! Hea on muidugi asja juures see, et nad saadavad meeldetuletusmeili ja viivis ei hakka kohe jooksma. Aga ikkagi on piinlik.
Mõtlesin täna ka kõikvõimalikele lahendustele. Lihtsaim neist tundus hakata oma telefoni funktsioone rohkem kasutama. Muidu kasutan seda ainult helistamiseks. Tundub, et pean oma mõtteviisi seoses moodsate telefoniaparaatidega muutma. Kui varem arvasin, et telefon ongi ainult helistamiseks ja kui fotosid tahad teha, siis osta endale fotoaparaat, siis täna arvan ma, et näiteks diktofon telefonis oleks päris hea. Saaks kõnesid lindistada, oleks kohe oi kui palju jäädvustatud süüdistusmaterjali. Ja ehk saaksin ka mõnede naljakõnede omanikuks. Hmm, tehnikaajastu ei olegi nii paha.