Midagi on viga.
Ametialaselt läheb kõik hästi - kaitsesin ametialast kõrgemat järku ja sain selle. Olen oma tööga rahul ja mulle tundub, et ka minu tööga ollakse rahul. Ka suvetööga. Kui eelmisel aastal kostus veel aegajalt nurinat, siis sellel aastal kuulen vaid kiitust.
Aga hing ei ole ikka rahul.
Vahepeal ei saanud ma nädalatekaupa magada. Ärkasin öösel 2-3 üles ja enne 4 magama ei jäänud. Õnneks on nüüdseks vist normaalne uni tagasi. Olen saanud vähemalt neljal viimasel ööl magada. Ja näinud kummalisi unenägusid. Näiteks täna nägin ma ühte kunagi varemgi näinud und. Soetasin endale uue elamise, ühe hästi halvas korras, aga laheda korteri. Tegelikult tunnen viimasel ajal, et praegune elukoht on end ammendanud ning vajaksingi uut elukohta. Võibolla see ongi see uus, mida oma ellu kutsuma pean. Võibolla ongi aeg muutusteks. Võibolla ongi praegu see hetk.

Olen juba terve nädala uue auto omanik. Palju õnne mulle!
Umbes kuu tagasi sai mul tõsiselt siiber vana auto jamadest ja peas hammerdas teadmine, et ülevaatus on juulis ning ilma suurema remondita ülevaatuselt läbi ei saaks.
Nii ma katsetasin ühte ja teist, lõpuks otustasin siiski kolmanda auto kasuks.
Meeldiv on asja puhul see, et nii mõnigi sugulane sai jälle lähedasemaks. Vahepeal oli suhtlemises pikem paus tekkinud.
Ma olen seda väärt!

Biitlitest pruuniks

Nädalavahetusel käisin Theatrumis ja Kanutis. Kanuti Gildis Tartu Uue Teatri "Biitleid" vaatamas. Pidin ikka pikalt vaatama, enne kui aru sain, et ühe tuttava asemel mängivad lavastuses kaks tuttavat. Elamus oli vägev. Theatrumis vaatasin "Pruuniks". Kohati oli tekst lõbus, aga mis seal salata - üks näitleja ei oska endiselt näidelda ja teine on lihtsalt ebasümpaatne. Aga nagu ütlesin, nautisin teksti. Olen õppinud hindama näidendite puhul seda, KUIDAS mängitakse, mitte seda KES mängib.

Kristus on ülestõusnud!
Selleaastane paast on läbi. Ütlen ausalt, et mul pole ükski varasem paast nii vaevaline tundunud kui sellel aastal. Seda nii toitumiselt kui vaimselt. Kuigi ma suutsin lihast hoiduda, oli pidevalt millegi järele nälg ja ma ei saagi aru, millest ma puudust tundsin. Ja nii õel pole ma ka ammu olnud. See vist pole vabandus, et minu ümber on ka õelad inimesed. Nii ma siis kahetsen kogu aeg ja palun andeks.
Eile sattusin ma sööma Olde Hansasse. Ma ei taha mõelda, millest ma ilma jäin. Tunnen rõõmu sellest, mida kogesin. Ja muidugi ei suutnud ma loobuda roosipudingust. Legend räägib, et tuleb süüa ära seda magustoitu kaunistava roosi kroonlehed - siis saad õnnelikuks. D. keeldus neid söömast ja nii ma siis neid nätsutasin.
Murdsime seltskonnaga pead, millest see magusroog koosneb. Täna leidsin selle retsepti "Keskaja köögist". Mine tea, äkki katsetan kunagi.
Seltskonnas oli ka minu kunagine tuttav, keda mina ära ei tundnud ja kes mind ka ära ei tundnud. Alles lahku minnes tabas mind selgusehetk. Peab paika, et enda jaoks tähtsaid inimesi näed vähemalt kaks korda elus. Siinkohal lendavad mu mõtted Argentiinasse - Alejandra on inimene, keda tahaksin kindlasti veel korra oma elus näha.
Mis puutub tänasesse päeva ja üldse Vaikse nädala tähtpäevadesse, siis ma ei saa aru, miks uskmatud eestlased mune värvivad. Ülestõusmispühad on liiga usupühad, et sellest mingit komejanti teha. Aga tehakse. Ja see häirib mind.
Aga sellegi poolest: Christus Resurrexit ja rõõmu kõigile südamesse!

Täna suri TÜ õppejõud Jaan Unt. Lugedes kommentaare, mis suurima päevalehe veebilehele kirjutatud on, tahaksin oponeeruda. Ka mina käisin tema loengutes, aga midagi erakordset ma seal ei kogenud. Ma pole kunagi olnud vana-kreeka kirjandusest vaimustatud ja õppida tolleaegseid värsse koos mõõtühikutega pähe ei tekitanud minus mingisugust huvi. Ei tekita siiani. Võibolla pole ma piisavalt filoloog või olen vaimsete huvideta inimene, aga minusse ei jäänud sealt loengutest sügavat jälge. Sellele ma vastu ei vaidle, et tõlkekirjanduses on tänu temale nii mõnigi pärl.
Võibolla mõjutab mu arvamust aga tema abikaasa, kelle loengutes ma ka käisin. Parim oli muidugi tõlkeseminar, milles tudengid tõlkisid võõrkeelest teksti eesti keelde ja Kersti avaldas selle oma nime all.

Ostsin mõned päevad tagasi endale DVD. Mis seal salata - pere peale on odavam plaate osta kui kinos käia. Peale selle on kodus võimalus alati filmivaatamine katkestada või vajadusel üle vaadata.
Filmi nimi on "Biutiful". Ja kuigi ma vaatasin seda eile, olen tänagi veel selle mõju all. Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama, vaid lisan lingi. Ma pole ammu midagi nii kurba ja mõtlemapanevat näinud. Kindlasti ei saanud ma kõigest aru ja seetõttu ongi väga hea omada plaati, võtta aeg maha ja vaadata film veekord üle.
Minu abikaasa samastaks meie peret filmikangelastega - haige pereisa kasvatamas üksi lapsi, sest pereema on bipolaarse häirega.
Ma kohe ei oskagi oma peas tormlevaid mõtteid kirja panna. Nähtu tundus liiga reaalne. Suurepärased ja hästitabatud näitlejad.
Lihtsalt biutiful!

Suvi hakkab otsi kokku tõmbama. Lõppeval nädalal oli küll ilm mõnel päeval ilus, ent täna on taevas jälle hall. Ööd on juba jahedad ja õunad lõhnavad. Selles mõttes oli mu kuuekümneaastasel kollegil õigus, kui ta jutustas oma viimasest nooruse tagasikutsumisest oma mehega Saku vahel motikasõitu tehes, et see on ikka hoopis teine tunne vabas õhus sõita. Tunned kõiki lõhnu. Mul küll motikat ei ole, aga jalgrattaga sõites tunneb lõhnu sama hästi.
Olen sel suvel enam rõhku pööranud ka maitseelamustele. Kõigepealt ikka ise süüa tehes ja mõned korrad olen saatunud ka restorani. Olgu siinkohal mainitud, et ma tavaliselt väljas söömas ei käis, sest mul ei jätku selleks vahendeid.
Käisin Sisalikus. Taustauuringut tehes lugesin vaid positiivsetest kogemustest. Nojah, interjöör oligi tore ja teenindus oli ka väga hea. Toit oli aga keskpärane. Lapse kuskus oli täiesti toores ja üliõline. Mul oli tõesti tahtmine minna koka juurde ja näpunäiteid jagada. Minu kanarind kukeseente ja õuna-brändikastmega oli tavaline. Mehe pasta veiselihaga oli küll kõige lihtsam toit, aga maitses minu meelest kõige paremini. Magustoit - kataloonia kreem - oli küll väga maitsev.
Kui ma sinna kunagi tagasi peaksin minema, siis vaid pastat ja seda kreemi sööma.

Ekspromtajel otsustasin minna vaatama Draamateatri "Saatuse heidikute kuud". Pakuti piletit. Muidu poleks läinud, aga hõimlane rääkis, kuidas ta seda vaadata tahaks. Otsustasime siis koos minna. Oma uimase otsustamise (või siis otsustamatuse) tõttu jäi hõimlane piletist siiski ilma. Mina käisin Laitses ära.
Laitse graniitvilla olemasolust polnud mul tänaseni aimugi. Lossi olin varem küll ja küll näinud. Ilus koht. Näiteks pulmade pidamiseks. Ja see etendus sobis ka sinna. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Mulle näidend meeldis, kuigi üks minu tänastest kaaslastest pidas Heinlood selle rolli jaoks liiga nõrga karakteriga näitlejaks. Ja et näidend oli liiga ingomarvihmarlik. Karusoo olevat parem. Mina siin kaasa rääkida ei oska, sest Vihmari käekirja ei tunne. Heinlood tean Apollo raamatupoest lapsega lauamänge ostmast ning "Meistrist ja Margaritast" ja seal tundus ta mulle tõepoolest tugevamana, ent rollid on erinevad ja lavastajad on erinevad. Mulle kirevus meeldib. Ühesõnaga võisin etendusega rahule jääda, ehkki tutvustust lugedes jäi mulje, et see on ülipsühholoogiline etendus.

Ilus punkt töönädalale. Ma küll ei käi veel tööl, naudin täiel rinnal puhkust ent hakkan end harjutama mõttega, et peagi-peagi.
Käisime täna terve perega Haapsalud. Eellugu on järgmine: muutusin Cherry ohvriks ja soetasin voucheri Iloni imedemaale, kuigi käisime seal eelmisel aastal. Pigem käisime ikka Pettsoni ja Finduse tõttu - programmis oli ka näidend. Mulle isiklikult meeldis see väga. Toredad ideed ja lahedad lahendused. Neid saab ka oma töös rakendada. Ja näitlejad mängisid hingega. Hingestatusest jääb tänapäeval üsna tihti vajakka. Käid teatris ja sealt lahkudes on tihtipeale tunne, et oli ja ei olnud ka. Kellel veel võimalus ja tahtmine, soovitan soojalt.
Ja juhtus kuidagi niimoodi, et Haapsalus oli parajasti ka laat. Kuigi ma olin endale kodus lubanud, et üle 40 euro EI TOHI kulutada, pidin alla vanduma ja kulutasin. Ostsin võipütikese. Nägin sellist Palmse kõrtsis ja olen sestsaadik seda siit ja sealt otsinud, ent pole leidnud. Nüüd siis leidsin ja loomulikult ostsin selle ära. Isegi kauplesin hinnas.
Ja siis ostsin veel haapsalu salli kudumiseks vardad ja lõnga. Pole küll kindel, kas nende abil kunagi ka sall valmib, ent olen sellest juba nii mõnelgi aastal mõtteid mõlgutanud. Haapsalu salli raamatu ostsin ka ning tutvusin talvel ka raamatu autoriga.
Ja siis käisime veel kebabi söömas. Võtsime seda, mida kaua ei pidanud ootama, sest kõhud olid tühjad ja klient palju. Minu kurvastuseks ei maitsenud toodud toit üldse, st. maitses küll. Soolaselt.
Aga jah, Haapsalu on endiselt alles ja endiselt mulle soe koht.
Tagasiteel põikasime ka veel ühe keraamiku juurest läbi. Laps oli keskaja päevadel taldriku teinud, see oli nüüd ahjust läbi käinud ja ootas glasuuri. Glasuurimas me seda siis käisimegi. Ja kuna lapsele see nii õudsalt meeldis, siis tuleb ta ikka keraamikaringi panna. Käiksin seal isegi, ent olen vist enda suhtes liiga kriitiline ja ei jääks tulemusega rahule.

Ma jõudsin eile nii kaugele, et haarasin kätte Viivi Luige "Varjuteatri" ja lugesin selle peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Mitte sellepärast, et see ülihea raamat oleks olnud, aga lihtsalt mõnus lugemine. Hoolimata positiivsest ja negatiivsest kriitikast raamatu arvel jäin ma loetuga rahule. See äratas minus nii mõnegi mälestuse, mis kuskil ajusopis meeldetuletamist ootas.
Ma pole kunagi Itaalias käinud. Itaaliaga seonduvad mul eelkõige pitsa, vein ja mood. Lihtsalt on sellised kliśeed. Noja muidugi itaaliakeelne 80. aastate popmuusika (seda mäletan küll vaid tänu oma eakatele õdedele, kelle muusikaline maitse mind kõvasti mõjutanud on). Mäletan, kui mu ristiema BDRist mulle esimese pleieri tõi ning ma Powereid kogu aeg kuulasin, sest mul ei olnud siis muud kassetti. Kõige selle mälestuseks ostsin mõned aastad tagasi isegi nende CD.
Ja lisaks mingi kujuteldamatu ulm, mis sundis mind ülikoolis kaks semestrit seda keelt õppima. Selle keele kõla... (täna otsustaksin pigem prantsuse keele kasuks). Ma ei olnud eriti hoolas õpilane ja lõpuks jõudsin vast korra kuus kursusele. Siis laususki ülemukitud vanemas eas käredahäälne itaallanna kuulsad sõnad: "Welcome, welcome, studenti tedesci!" Meid oli kaks - mina ja mu kursaõde. Itaalia keele õppejõudu nägin mõnel korral veel Tartu vahel kõndimas. Talviti oli tal ülipikk ja kohev rebasekasukas seljas. Itaalia keele oskusest on järel vaid hääldamine. Oskan itaaliakeelset teksti õigesti hääldades lugeda. See on ka ainus oskus.
Aga jah, isu Itaaliasse minna tekkis ikkagi. Abikaasa ütles, et tema on seal käinud (ehk siis tema mind sinna viia ei kavatse). Eks ma hakkan siis raha koguma (kui midagi alles jääb) ja lähen oma tütrega sinna. Mõne aasta pärast peaks summa koos olema ja siis on laps piisavalt suur ka, et minuga kahekesi reisida.
Aga nagu ma eelpool mainisin, äratas raamat minus ka mõne unustatud seiga. Nii näiteks Jüri Üdi kohta lugedes meenus mulle äkki üks keemia tund. Keemia õpetaja rääkis millegipärast eelnimetatud luulejatast ja kuna keegi ei teadnud temast midagi, siis järgmises tunnis taris väiksemat kasvu naisterahavas oma suurele õpetajalauale suure grammofoni ja mängitas meile vinüülplaatidelt Jüri Üdit ette. Keemia tunnis! Vot selliseid mälestusi kutsus "Varjuteatri" lugemine minus esile. Keemiaõpetaja, keda ma kooliajal eriti ei sallinud, tuli meelde. Nüüdseks ei ole teda enam elavate kirjas, sest raske tõbi viis ta siitilmast ära.
Tänu sellele teosele ja "Jalutuskäikudele Lotmaniga" haarasin kätte Umberto Eco. Viisin lapse hommikul lasteaeda, lugesin ja lappasin seda umbes sada lehekülge ja jäin magama. Magasin kella 12.30. Minu viimaste aastate pikim magamine. Sobib lõunamaiste siestadega hästi kokku, või mis.

Postimehes ilmus täpsustav artikkel dukani dieedist.

Dukani dieet (tuntud ka Pariisi dieedina) näeb välja nii:

Pidades Dukani dieeti, mis on Hollywoodis tuntud ka «Pariisi dieedina», ei pea lihast loobuma. Menüü peaks koosnema rasvavabadest piimatoodetest, köögiviljadest, kalast, vasika- ning linnulihast ja singist. Valgurikas toiduplaan annab vähe kilokaloreid. Teatavasti kaovad rasvavarud ainult siis, kui organism kulutab rohkem energiat kui toidust saab.

Dukani dieet jaguneb neljaks faasiks:

1. Rünnakufaas (Attack phase)

Esimesed viis kuni kümme päeva peaksid ainult valgurikkaid toiduaineid sööma. Näiteks hommikusöögiks munad, lõunasöögiks kala ja õhtusöögiks lihalõik. Süsivesikutest tuleks täielikult loobuda.

Range toitumisplaan peaks keha üle kavaldama ja kaks-kolm kilogrammi kergema kehakaalu kindlustama, lihasmassi seejuures kaotamata. Selle faasi ajal võib hingeõhk halvasti lõhnama hakata ja samuti võib esineda suukuivust. Mõlemad märgid näitavad, et kaotad kaalu.

Menüü:

- Veis või jänes, loobu sea- või lambalihast (liiga rasvane). Grillimisel, praadimisel või keetmisel ära kasuta võid, koort või õli. Juhul, kui kuidagi ilma ei saa, hõõru liha majapidamisrätiga õlist või võitükkidest kuivaks.

- Hakkliha võib kasutada lihapallidena (segatud ühe muna ja maitsetaimedega)

- Kana- ja kalkuniliha söömise korral eemaldada nahk.

- Rasvavaene sink, loobu suitsusingist (liiga rasvane).

- Kõik kalad: värsked, külmutatud, kuivatatud, suitsutatud või konservina (välja arvatud õli või mõne muu rasvase kastmega).

- Tomatid

- Vähilised, krabid, teokarbid

- Üks-kaks muna päevas

- Rasvavabad piimatooted: jogurt, piim, kodujuust, kohupiim, keefir, pett. Rasvavabasid puuviljajogurteid tohiks süüa maksimaalselt kaks topsikest päevas või siis tuleks neist hoopiski loobuda.

- Toidu maitsestamiseks sobivad äädikas, vürtsid, maitsetaimed, küüslauk, sibul, kurk, sidrunimahl, sinep, sool (piiratud kogus) ning suhkruvaba naturaalne tomatipasta.

Lisareeglid:

- Joo iga päev poolteist liitrit vett, eriti söögi kõrvale, mis tekitab kiireminI täiskõhutunde. Tee, kohv, dieetjoogid on lubatud, kui need on kalorivabad.

- Söö iga päev poolteist supilusikatäit kaerakliisid (raputa näiteks jogurti sisse).

- Jaluta iga päev vähemalt 20 minutit.

2. Kaalulangetus (Cruising phase)

Kes eelmise faasiga edukalt hakkama sai, võib endale eesmärgiks võtta oma kehakaalu stabiliseerimise ja uue kaalukaotuse. Nüüd võib igal teisel päeval jälle süsivesikuid tarbida nii juur- kui ka puuviljana. Energiavaru suureneb aeglaselt. Ära muretse, kui kaal seisma jääb, jätka plaani kohaselt. See võib olla sellest tingitud, et keha kogub endasse vett.

Menüü:

- Kombineeri liha ja kalatoitudega järgmisi köögi- ja juurvilju: spargel, brokkoli, kurk, kapsas (kõik sordid), seller, sibul, paprika, kõrvits, spinat, salat, redis, sojaoad, suvikõrvits, tomatid, porgand, peet.

- Seened

- Väldi kartulit, riisi, maisi, herneid, ubasid, läätsi ja avokaadot.

Põhimõtteliselt võib süüa nii palju erinevaid köögivilju kui isu on. Söö võimalikult aeglaselt.

Lisareeglid:

- Tarbi nüüd kaks suurt lusikatäit kaerakliisid.

- Kõnni iga päev tempokalt vähemalt 30 minutit.

- Jätka faasiga seni, kuni oled oma ideaalkaalu saavutanud.

3. Kindlustusfaas (Consolidation phase)

Kolmandas faasis tohib jälle leiba, makarone ja helbeid süüa. Mõnikord võib endale ka klaasikese veini lubada. Ühel päeval nädalas võib veidi patustada. Jälgi endiselt, et sööksid piisavalt valgurikkaid toiduaineid.

Menüü:

- Söö nii palju munavalget ja köögivilju kui jaksad, olenemata kogusest, kellajast või kombinatsioonist.

- Väldi suhkrurikkaid puuvilju nagu banaane, viinamarju, kirsse, kuivatatud puuvilju ja pähkleid.

- Söö iga päev kaks viilu täisteraleiba madala rasvasisaldusega võiga.

- 40 grammi juustu on lubatud. Vältida tuleks aga hallitusjuustu või fetat.

- Üks portsjon nädalas makarone (225 grammi), läätsi, ubasid, herneid, pruuni riisi või kartulit.

- Sea- või lambaliha võib süüa kaks korda nädalas.

Lisareeglid:

- Lubatud on üks väike magustoit või klaas veini.

- Üks päev nädalas söö ainult valku sisaldavaid toiduaineid.

- Söö kaks supilusikatäit kaerakliisid.

- Kõnni vähemalt 25 minutit päevas. Võimalusel kauem.

4. Stabiliseerimisfaas (Stabilisation)

Nüüd on oluline oma ideaalkaalus püsida. Kuuel päeval nädalas võib tavapärast toitu süüa ning ühel päeval nädalas tuleks ainult valgurikkaid roogi tarbida. Dukani sõnul aitab just see unistustekaalus püsida.

Lisareeglid:

- Joo vähemalt kaks liitrit vett päevas.

- Kõnni iga päev 20 minutit.

- Võimalusel eelista treppe, mitte lifti.

- Söö endiselt kaerakliisid. Kolm supilusikatäit iga päev.

Viibisin mõned päevad maal, kus ligipääs uudistele puudus. Nüüd viin end asjadega kurssi. Abikaasa tõi mulle eilse Õhtulehe, kus oli nupuke Soome Yle raadiosaate uudisest puulehti söövatest eesti lastest. Puulehtede söömine ei ole tingitud vitamiinipuudusest. Süüdi on hoopis hinnatõusud ja koolivaheaeg. Vanematel pole raha söögi ostmiseks. Lõpus oli veel Päästearmee Tartu korpuse kapteni Ave Kalme kommentaar: "Rabarber on otsas ja õunad pole veel valmis."
Ütlemata lõbus uudis. Abikaasa mainis poolnaljatledes, et kui ma jäätisekoolitusel käisin, kurtis ka meie laps nälga ning toored õunad kõlbasid kõhutäiteks küll.
Samuti rääkis ta värvikalt Soome pärapõrgus elavast eestlannast, kes abiellus sinna 1987. aastal ning elatub 1000 eurost. Sellest 200 maksab ta elektriarveks ja 300 üüriks, ülejäänud summaga peab elatama end ja oma kahte last. Kolm vanemat last on juba täiskasvanud. Ei ole kehvikute elu Soomeski parem.

Taustaks üürgab Michael Bolton. Olid ajad, mil üks kanapea ühest internetiportaalist pidas meilivahetust minu abikaasaga. Muuhulgas suhtus tibi minusse halvustavalt (kuigi ta polnud mind eladeski näinud) ja pidas mind selliseks kanaks, kes kuulab ainult ja ainult Michael Boltonit. Tavaliselt ei kuula, aga täna teen seda kiusupärast.

Käisin Harmoonikumis jäätisekoolitusel. Lisaks sellele, et mulle meeldib hirmsasti süüa teha, kokaraamatuid osta ja neid lugeda, olen veel ka maiasmokk. Eks see oli ka põhjus, miks Cherryst ostetud kupongiga end jälle Viimsisse vedasin.
Koolitust viisid läbi kaks keskealist mutikest (andke mulle andeks, aga nii see oli), kes selle asemel, et asja kallale asuda, lobisesid tühjast-tähjast. Ma pole kindel, et oleksin nõus sellise plära eest täishinda maksma. Nende pooletunnise mulina oleks saanud kokku võtta kahe lausega: Tehke ise jäätist, sest siis te teate millest see koosneb. Kui poest jäätist ostate, jälgige, et see oleks piimatootest (piimast, koorest) valmistatud.
Üks sai mulle muidugi koolituse käigus selgeks - tuleb jäätisemasin ikka endale soetada. Ikka selline korralik, mille kaussi ei pea sügavkülmas eelkülmetama.
Niikaua aga teen jäätist käsitsi järgmiselt:
pakk vahukoort (vahustada)
purk suhkruga kondentspiima (segada vahukoorega)
moosi või marju.
Segu sügavkülma ja iga poole tunni tagant seda veel kloppida, et see ilus koorene jääks.
Kui on soov veel midagi tahkemat lisada, tuleks seda teha enne lõplikku valmimist (varem vajuksid marjad, śokolaaditükid põhja).
Panin esimese sellise retsepti järgi valmistatud jäätise sügavkülma. Moosiks kasutasin punasesõstramoosi, mida eile poole ööni keetsin.

Selle suve juures meeldib mulle see, et mul on üle pika aja taas olnud aega lugeda. Tõuke sain FBs liitudes grupiga "Suvelugemine". Eesmärgiks on 10 raamatut suve jooksul läbi lugeda. Siiani mul raskusi selle saavutamiseks pole tekkinud. Hetkel käsil 9. teos.
Lektüürivalik on olnud ka seinast seina. Siiski pole ükski teos veel pooleli jäänud, sest lugemine on nagu taldriku tühjaks söömine. Ma olen sellise koolkonna esindaja, kes sööb valdavalt oma taldriku tühjaks. Nojah, kuigi ma olen veendunud, et mõne raamatu lugemiseks on vaja õiget meeleolu. Ja mõni teos tuleb hiljem üle lugeda, sest alles siis jõuab selle mõte kohale.
Sel aastal avastasin Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Loomulikult lugesin ma seda originaalkeeles, kuigi see on ilmunud ka emakeelsena. Selle järje lugesin ka ära, aga seda veel tõlgitud ei ole. Lustakas lugemine. Samas ka mõtlemapanev. Ma pole kindel, kas mina suudaksin oma abikaasat petta. Siiani pole selleks vajadust olnud. Aga niimoodi teadlikult katsetada... Pole mulle loomuomane.
Nojah siis veel Anna Gavalda. Ma ei oska selle peale kohe midagi kosta. Ühe teose põhjal järeldusi teha ei maksa ja tõenäoliselt peaksin tema mõistmiseks lugema läbi veel midagi muud, ent esimese novellikogu põhjal ei saa ma tema fenomenist aru. Ma ei saa prantsuse kirjandusest üldse eriti aru. Mulle tundub see liiga selline tilu-lilu.
Järgmiseks võtan Herta Mülleri ette. "Hingamise kiige" või "Atemschaukeli". Pole veel otsustanud, kas loen seda saksa keeles või eesti keeles.

Tänane öö möödus jänes Tiki lainel. Nimelt lubas abikaasa lapsele selle osta ning siis tegeles ta tund aega (öösel kell 1!) juba olemasolevate Lotte, Bruno ja Alberti mõõtmisega ning internetis surfates (kust osta Tik). Kui ma nüüd päris aus olen, siis oli seda protseduuri päris tüütu taluda.
Varsti on uus Lotte multikas niikuinii teema number üks. Paar nädalat veel vapralt kannatada...

Mulle helistati äsja politseist. Polegi ammu helistatud. Küsiti, et kas mul on see ja see auto. Loomulikult käis jutt südame alt läbi, aga siis selgus, et vana asi. Seekord oli uks lahti. Tavaliselt on ikka aken lahti.
Aga aitäh politseile! Kergem on helistada, kui varastatud autot otsida.

Minust on saamas spordipede. Eile viisin auto parandusse, sest jahutusvedelik lekkis kuskilt vahelt. Mul ei jäänud muud üle, kui rattaga sõita. Ja lõpuks ometi tundsin end seda tehes hästi (kaks kuud ma sellest mõnu ei tundnud, nüüd näed selles aga vahendit enda eesmärgi saavutamisel). Minu tähelepanekute järgi on kaaluprobleemsetel spordilembelistel inimestel kasulik palavaga sporti teha. Tuleks veel end paksult riidesse ka panna, siis oleks tulemus veel parem. Minust ei saa tõenäoliselt kunagi Kate Middletoni kaalukategoorilist, kuigi mõnede kilode kaotamine paha ei teeks. Ülikooli ajal kaalusin kehvadel aegadel 47 kilo ja kole see nüüd küll ei olnud. 43 kilo on aga vist natuke liiga vähe. Kas see Dukani dieet tõesti toimib nii hästi? Mina saavutasin oma kaalu moosidieediga. Alõtsamoosi süües, sest midagi muud polnud süüa ja raha ka ei olnud.
Ise olen mõned päevad vaid jogurti ja vee peal. Õun maitseb ka vahelduseks hästi. Aga nagu ütles minu kolleeg, siis vaid süües end vormi ei aja. Trenni tuleb teha. Veendusin selles nüüd ise ka. Minu programmis on rattasõit ja nordic walking. Varsti võin ka joosta, hetkel põlv ei lase. Rulluiske tahaks ka. Suvel pole probleemi - on aega ja saab tasuta igasuguste tegevustega aega sisustada. Sügisel läheb juba keerulisemaks. Põhiprobleem on AEG. Kust ma leian sportimiseks aja? Hammas sai nüüd verele ja ma pean lahenduse leidma. Praegu naudin aga olukorda, sest enne septembrit ma niikuinii plaane teha ei saa. Siis on töökohtadest järgneva aasta ajagraafiku kohta rohkem infot.
Mees küll juba ütles, et kui nädala sees ei saa, siis tuleb nädalavahetusel teha ja kolmekordselt.
Ma hakkasin jälle enda liigutamist nautima!

Vanade inimeste probleemiks pidi olema unetus. Lähevad küll vara magama, ent ärkavad ka ebanormaalselt vara.
Selle kirjelduse põhjal võiksin end ka juba eakaks tituleerida, kui välja jätta vaid fakt, et lähen vara magama. Tavaliselt enne ühte ma magama ei saa, sest loen raamatuid. Uneprobleemid on mul aga täitsa olemas. Täna ärkasin veidi peale 4.
Lisaks veel halliksminevad juuksed. Kisun neid hoogsalt välja, hoolimata juuksuri hoiatusest, et iga äratõmmatud karva asemel tulevad kümme uut.
Nii et vananemismärgid on mul täitsa olemas. Vähemalt enda arust.
Kaasmaalased vist nii ei arva, sest täna kõnetas mind ühistranspordis memmeke: "Lapseke, kas siin müüakse sporditarbeid? Mul oleks keppi vaja."
Mõeldes nüüd oma vanusele ja tõmmates seoseid tekib küll küsimus, millal minu välimus tõsiseltvõetavaks muutub. Vanuse mõttes siis.
Ja unetusega tuleks midagi ette võtta, sest muidu tahan talvel liigselt magada.

Ahviarmastus ärkab taas ellu. On selles süüdi siis Mohni saare külastus (pidi mõjuma loominguliselt)või kummaline suvi, aga tunnen jälle vajadust aegajalt midagi kirjutada. See mõjus mulle tegelikult hästi. See peabki hästi mõjuma, ütleks mulle terapeut, kui mul selline inimene elus olemas oleks. Mul ei ole.
Paus on ka piisavalt pikk olnud. Pole üldse blogindusel silma peal hoidnud. Aegajalt olen põiganud mõne huvitava retsepti otsingutel suvalistele lehtedele, ent lugemas neid pole käinud. Vaid ühte mehe hobikolleegi abikaasa kirjutisi käisin haruharva lugemas. Seda suurem on minu üllatus, et paljud minuaegsed üleaedsed on otsustanud ka pausi pidada. Mõned isegi lõpu teha. Loodan neid mõne aja pärast taas blogitänavas kohata.
Igatahes mina olen nüüd jälle tagasi. Meresoolalõhnaliste juustega. Otse Mohnilt.

Lõpuks ometi saab veidi vabamalt hingata. Või ehk siiski mitte, sest erinevalt õpilastest käivad õpetajad ka vaheajal tööl. Ja isegi kui ei käiks, siis oleks see nädal ikkagi sisustatud.
Meie Tartu üüriline kolis ette teatamata meie korterist välja ja ei maksnud ka viimase kuu eest üüri. Võite ise arvata, mida ma tunnen. Hea on asja juures see, et lõpuks ometi leidsime võimaluse hakata sealset vannituba remontima. Ja ka tapeedid vajavad väljavahetamist. Uus üüriline on ka juba olemas. Ent ikkagi! Eks ilmas ole igasuguseid. Mina näiteks ei tuleks mõttele, et panna korteri võtmed postkasti, aga see tädi just sellise ettepaneku tegi. Lihtne maainimene ju, mis tast tahta. Ime et luuda ukse ette panna ei tahtnud...
Väikeses kohas elamisel on muidugi ka eeliseid. Mu abikaasa imestas eelmisel laupäeval, kuidas Järvamaa oli harakaid täis. Hiljem selgus, et Paides müüdi kulda 50% soodsamalt. Ilma naljata.
Seevastu tegi üks kolmeaastane tegelane nalja, öeldes, et tema ema ja isa läksid Tartusse abielluma. Missiis, et need ema ja isa on juba kaheksa aastat abielus.
Täna käisin esimest korda elus jäähallis uisutamas. Viimati uisutasin ülikooli ajal, ehk eelmisel milleeniumil. Jäähalli jää on ikka midagi muud kui välijää. Aga püsti jäin.