Linnast välja

Tallinnas ei ole lumest haisugi. Kõlab uskumatult, et sealpool linnapiiri on nii puud kui põllud lumised. Täitsa valged kohe.
Päike on tore, aga kui täpselt silma sirab, pole mugav.
Täna avati Baturini muuseum ja esitleti tema viimast teost. Berk tundis mind ära, kuigi pole ammu näinud.

Vaat´ kui huvitav! Müügil Konrad Mägi maal aastast 1978

Mul tekiks küll Henno Tigase asemel kahtlus, kui ajakirjanikupreili nii kirjutab. Tervitusi teise ilma!

Riminirimina

Oeh, mulle tundub, et pean poodi vahetama hakkama. Iga kord, tõesti IGA KORD, kui Mustamäe tee Rimis käin, möödub probleemidega.
Täna ka. Iseteeninduskassas ei tundnud masin hapukoort ära. Ja siis ei tundnud kohupiimakreemi ära. Mõlema toote puhul tegi masin piiksu, aga fikseeris tundmatu tootena. Valvurmüüja tühistas minu ostu kommentaariga: "Pärast pean mina midagi oma taskust kinni maksma." Nii avalikult pole mind vargaks sõimatudki.
Lõi tema siis kaupa läbi ja jõudis banaanideni, millel hinnasildid peal. Need hinnasildid talle ei sobinud ja asus neid kaalukaubana kaaluma. Vahe olnuks pea euro. Minu kahjuks. Kes nüüd varas oli? Vabandusest polnud juttugi ning see tuli moka otsast nõudmise peale.
Kohutav pood. Einam ei soovi sinna minna.

Eukalüptimetsi pole

Meil siis protsessitakse mingite ministrite ja nõunikega, prokurör "unustab" 6 miljoni varastamise  ning naudime ulmelisi kütusehindu. Hipodroomile hakatakse mingit kvartalit ehitama. Et ikka rohkem ummikuid oleks. Nõme on. Nagu siin ikka kombeks. Kõigepealt teeme ja siis ups, mõtleme.
Samal ajal hukkuvad Austraalias koaalad. See loomaliik võib jäädavalt kaduda. Pisar tuleb silma.

Ühisköögi kammajaa

Vunts tuli hoovi peal vastu. Tegi juttu, nagu viimasel ajal. "Pesin koridoriaknad ära. Tahan selle eest 400 kuus saada."
Pole paha. Sellise raha eest peseks isegi aknaid. Kahtlustan aga, et suvalist eneseinitsiatiivi ei ole majaelanikud nõus oma taskust finantseerima.
Jätsin kõik talle ütlemata. Ka selle, et miinuskraadidega on tõepoolest väga "mõistlik" aknaid pesta.

Kessejaksabkoguaegkoristada

Kas tõesti veetsid perenaised 36 aastat tagasi iga päev koristades? Kunagine perenaise piibel, Salme Masso sulest ilmunud „Koduraamat“ annab ülevaate, kuidas planeerida nädala koristustööd.
Artiklist kodukiri.ohtuleht.ee//906094/nadalavahetusel-kodu-korda-nadala-koristusplaan-aastast-1982

Tänapäeval enam keegi nii palju aega koristamisele ei planeeri, kuid nii mõndagi on siit kõrva taha panna.

Ühel päeval nädalas pese väiksemaid riideesemeid nagu ihupesu, töö- ja koolipluuse, põllesid jmt.

Järgmisel päeval tuleb need esemed triikida ja uuesti kandmiseks korrastada, vajadusel parandada, nööpe ette õmmelda.

Kolmanda päeva tööks üle nädala on külmkapi puhastamine ja sulatamine, värskete toiduainete ja hoidiste kontrollimine. Üle nädala sellest tööst vabaks jäävatel päevadel võib puhastada aknaid, uksi, kloppida tekke, patju ja madratseid.

Neljandal päeval puhastatakse põhjalikult vannituba ja WC, koristatakse esik ja pestakse selle põrand ning korrastatakse esikus rippuvad riided.

Viiendal päeval pestakse põhjalikult köök. Pliit ja praeahi pühitakse, vajadusel küüritakse puhastuspulbriga. Kontrollitakse kappide ja laegaste seisukorda, eriti toiduvarusid. Valamu, seinad, põrand ja uksed puhastatakse hoolikalt.

Kuues päev on ühe ruumi põhjalikuks puhastamiseks. Ühel nädalal korrastatakse üks, teisel nädalal teine ruum jne, kuni kõik toad on läbi käidud, siis alustatakse otsast peale. Mida vähem tube, seda sagedamini neid põhjalikult puhastatakse - seda ongi vaja, sest kuna neid tube kasutatakse rohkem, siis muutuvad nad ka kiiremini tolmuseks.

Seitsmes päev on antud perenaisele puhkamiseks, kuid tõenäoliselt leiab agar pereema ka siis endale rohkelt tegemist.

Gaas keerati kinni

Öösel ei saanud jälle magada – kõrvetas, kõrvetas, kõrvetas. Aitas roosilimonaad ning diivanipadi, mille oma kahele padjale veel alla panin. Niimoodi poolistukil saingi öö siis mööda saadetud. Meenusid jutud aadlikest, kes püstiasendis magasid. Tädi Tortila rääkis, et mõned magasid isegi kapis, et kurjad vaimud neid kätte ei saaks.
Et ennetada tänaöist võimalikku valu, tahtsin poodi uue limonaadilaari järele minna. Õu oli tuletõrje- ja kiirabiautosid paksult täis. Alumise naabri ukse taga oli medtöötaja. Minu uudishimu peale ütles ta, et hetkel ei ole veel midagi lahti. Korterist väljunud tuletõrjuja kommenteeris, et gaas pannakse kinni ja sain loa kodust lahkumiseks.
Nojah. Gaas pandigi kinni. Tühja sest, sest mul on elektripliit. Ma kardan gaasipliite. Sain lapsena trauma, kui vanem õde võitluses gaasiga kõik oma näokarvad kaotas. Seetõttu on mul elektripliit. Kogusin end praegu neid ridu kirjutades. Ega prantsuse sibulasuppi pole kerge ühe jutiga valmistada...

Suur maailmateater

Ei mäletagi, millal viimati Theatrumis käisin. Äkki olid "Joobnud"? Mingi ööetendus enne remonti?
Kahetsusega pean ütlema, et täna oli mu selle aasta halvim teatrielamus. Pedro Calderón de la Barca tekst polnud sugugi ju kehv. Kristlikud väärtused ja inimloomus oma pahede ja vigadega on aegumatud. Oli kirjanduslikult huvitav. Aga see oli ka kõik.
Mul oli tunne, et olen seda kõike korduvalt ja korduvalt ja korduvalt ja korduvalt näinud. Ikka need pruntis suud (nüüd on neid juba kaks!), petersonilikud põrisevad r-id ja ebaloomulikud sõnavenitused ebaloomulike sõnalõputoonitustega. Nüüd teeb seda ka juba Indrek Sammul.
Kui kõik etendused on kogu aeg ühesugused, siis hakkab igav.

Jaagu uus plaat

Tellisin Jaak Joala uue CD plaadi ette. Lubati soodsamat hinda. Täna tuli sõnum, et võib tootele poodi järgi minna.
Pisike plaat oli pakitud suurde pappümbrikusse, millele mitu ringi kleeplinti ümber tõmmatud. No tõepoolest. Kas kuidagi keskkonnasõbralikumalt ei oleks saanud?
Kuulasime perega autos ja pettumus missugune. Imelikud laulud. Ilusaid nagu polnudki. Seni ilmunud plaatidest on üldse vaid paar normaalsed, aga kuna sarja on juba ostma hakatud, siis oleks narr pooleli ka jätta. Või äkki ei peaks ikka nii mõtlema. Peaks südame kõvaks tegema ja ostmata jätma.

Eesti Panga ekskursioonid

Olen väga tänulik, et Eesti Pank on otsustanud juubeliaasta puhul oma uksed inimestele tänavalt avada. Juba mitmel laupäeval olen nautinud Eesti Panga kunstikogu tutvustust Eero Epneri, pangakvartali ajalugu ja tähtsamaid sündmusi Märt Karmo ja aerhitektuuri Mait Väljase  heietuste abil. Eesti Pank on seest nii kaunis ja huvitav.

Südameharjutus

Aasta alguses tuli Linnateatris lavale Austria kirjanik Daniel Glattaueri teose põhjal valminud "Südameharjutus". Kuna Linnateatrisse saab pileteid sama harva nagu on vabu kohti VHK-sse, ei ole õnnestunud senini seda tükki vaatamas käia.
Originaalis kannab teos küll nime "Die Wunderübung", aga Piret Pääsukesele, kes JÄLLE Glattauerit tõlkis, meeldib tõlkimisel päris palju omavolitseda. Ma ise oleks vist Glattaueri pealkirja juurde jäänud, isegi kui südameharjutus väga sümboolne oli.
Tüpaažid oli täitsa õiged. Piret Kalda, Andres Raag ja Kaspar Velberg olid väga õnnestunud osatäitjad. Ja kuigi näidendi sisu oli triviaalne ja väga etteaimatav, oli näitlejatöö väga meisterlik ja tekst kohati nii naljakas, et publik möirgas naerda. Mina ka. Kulus reede õhtuks marjaks ära.

Pauk

Tuligi pauk ära ja seda kohast, kust kõige vähem ootasin. Tundub, et täiskuu mõjutabki inimesi ja mõnda kohe eriti halvasti. Inimesed, rääkige asjaosalistega, kui probleem on. Täiskasvanud mees ja nii arg!

E-esmaspäev

Lisaks numbrimaagiale 11.11 oli täna e-esmaspäev. Terve päeva potsatas meilpostkasti ja telefoni teateid allahindlustest siin ja seal. Läksidki rahakotirauad lahti ja nii mõnigi raamatutega tegelev ettevõte sai rikkamaks. Eks ma ikka ka. Raamatute lugemine rikastab.
Nüüd söön kodujuustu salsaga. Segatult. Kuidas ma varem sellisele mõttele pole tulnud?!
Ühtlasi mõtlen hirmuga, mis pauk mind sel nädalal ees ootab. Ei salli ma nädalaid, mil 1. , 11, ja 21. kuupäeval on esmaspäev, 2., 12, ja 22. kuupäeval teisipäev jne. Elu on näidanud, et siis juhtub ja tavaliselt ebameeldivaid asju. Täiskuu ka avaldab juba mõju. Seekord pidada inimesed segaseks minema. Eks näis.

Rimi kliendikaart- ja "teenendus"

Einoh, ma tean küll, et õige sõna on teenindus, aga näib, et Tammsaare tee ääres asuv Rimi klienditeenindaja ei tea.
Mu kliendikaart ei näita terminalipakkumisi. Ei ava lehekülge, aga kõik muu töötab. Hea seegi. Inimene, kes peaks taolise murega tema poole pöördunud kliendi probleemiga tegelema,  podiseb mulle, et "klienditeenendus" töötab tööpäevadel 9-17. Küsimuse peale, kus infoleti lahtiolekuajad kirjas on, soovitab mul Rimi kodulehelt vaadata. Ma muidugi ei saanud talle ütlemata jätta, et mul ei pea internetti ja arvutit olema. Klienditeeninduse lahtiolekuajad võiksid ikka infoletis nähtavalt kirjas olla. Ning et ta on soovitanud mul juba korduvalt igasuguseid reegleid, kampaaniatingimusi jne. kodulehelt vaadata, siis tundub mulle, et see on tema moodus "probleeme lahendada". Huvitav "teenendus" Rimis.

Mis soost on Sipsik?

Tavaliselt ma mingit Anu pühapäevahommikuti ei vaata, aga täna pani keegi teleka käima ja parajasti oli juttu peatselt valmivast Sipsiku multifilmist. Anu Välba kilkas plikalikult, kuidas tema jaoks on Sipsik olnud terve elu naissoost ja ollllalllllaaaa, kuidas saab Sipsik üldse mingist muust soost olla.
Mu jaoks on Sipsik küll pigem meessoost olnud, kuigi tegelikult on ta sootu. Aju ei taha seda kuidagi registreerida, aga ju siis on.
Näidati ka lõiku uuest multikast. Huvitav, kas sellest on tehtud samasugune muusikal nagu "Suurest maalritööst"? Kui jah, olen pettunud.

Ümmargune hotell

Ei ole mujal ka soojem.

Pada sõimab katelt

Mu käest küsis täna üks katoliiklane, miks ma kirikus ei käinud. Tahtnuksin vastu küsida, miks ta katoliiklasena omasooiharaid tööle palkab, aga hoidsin keele hammaste taga.
Isiklikud probleemid on. Täiesti isiklikud.

Sarah Brightman

Mingis meeltesegaduses vastasin Kommuunikaaslase küsimusele, kas tahan Sarah Brightmani kuulama minna "Ja-jah."
Nii kaks piletit meile kuu aega tagasi tekkisid. Vahepeal oli isu need maha müüa, aga siis jäi asi jälle katki. Otsustasime ära käia. Missealsikka.
Lille end ei löönud. Mis kauniskunsti on oodata spordisaali ehitatud lavalt?! Viimane kogemus oli mingi Venemaa balletitrupiga ja see oli nii kohutav, et võttis igasuguse isu Saku suurhalli kunagi enam mina. Lindimuusika, koperdavad baleriinid, dressides venelased, kes vaheajal hamburgeid söid ja õlut jõid. Päris õudne.
Esimene poolaeg oli kontserdil kehvapoolne. Ma ei tea, kas istusime vales kohas, aga heli oli täielikult paigast ära. Ainus tasemel komponent laval oli orkester. Õhtu staar suutis vaid ohkida – no ei olnud esinemises jõudu.
Vaheajal seisid inimesed jätkuvalt hamburgerisabas ja jõid plasttopsist õlut. Öäk. Kirusime endid, et järjekordne Saku suurhalli ebaõnnestunud külastus. Vahetasime istekohti.
Teine poolaeg polnud esimesega üldse võrreldav. Brightman oli vist vahepeal kas hääle lahti laulnud või oli tehnika korda tehtud. Kohe hea oli. Kohati isegi väga hea. Ei kahetsenud, et käisime. Isegi totaalselt mööda laulnud kastraat ei häirinud enam.
Mitu korda tabasin end mõttelt, mitmes kleit tal juba seljas on. Tõepoolest, mitu tal neid oli? Diiva peabki ilus olema, aga kas neid kleite peab siis nii palju olema...