Ära anda mees ja laps.
Juba pikemat aega on tunne, et tänu nendele kahele jääb mul isiklik elu elamata. Päevad on üheülbased. Kodu peaks välja nägema nagu Anthea Turneril (viimasel muidugi ei ole mäkerdajat last ja meest), süüa peaks tegema nagu presidendi peakokk ning raha sisse tooma nagu Tiina Mõis.
Masendus tuleb peale, kui vahid peeglist valget pekki. Valge pekk suvel on kõige jubedam asi. Solaariumijutud on toredad küll, aga esiteks ei ole last kuskile panna (randa kaheaastast ka lõõskava päikesega ju ei võta) ja teiseks ei jätku finantse. Ma pole üle aasta juuksuriski käinud, sest lihtsalt raha ei ole. Kulub kõik täitmatute pereliikmete kõhule. Euroopas saavad minu ametivennad 15,64664 korda rohkem palka. Sama töö eest. Hinnad on meil aga samad nagu seal. Head isu, teadagi kellele!
Kogu puhkus on mokas. Vaikselt hakkab tunduma, et elu ka mokas. Et tehtud väga valesid valikuid.

Ega mul eriti millestki kirjutada pole. See on ka põhjuseks, miks harva siia juhtun. Valdavalt algavad ja lõppevad minu mõtted söögiga, vahele mahuvad ka mõned remondiga seotud ideed. Viimasega läheb päris kenasti, esimesega olen täpselt sama kaugel kui eelmisel aastal augustis.
Midagi põnevat võiks juhtuda. Oleks millestki kirjutada.