Tagasi pigises Eestis, pigises Tartus. Oma värvuse ja kleepuvuse tõttu on pigi kurjuse sümbol. "Pigimust" on tuntud sõna patuse oleku või seisundi tähistamiseks. Nii palju kurjust on tõepoolest tüütav. Eriti minusugusele rändurile. Eile jõudsin kodumaale, täna Tallinnas, homme Viljandis, ülehomme Tallinnas ja siis adjöö, Eesti. Mõneks ajaks.

Mu hea tuttav sõidab hoogsalt jänest. Üks pilet on talle üsna kauaks kätte jäänud. See näeb väga räbaldunud välja. Hiljuti läks pilet veel pooleks ka ning seda lapati teibiga. Huvitav, kas komposteerimine läbi teibi on võimalik?

Mul on kaitseingel. Terve nädala olen saanud sellest tunnistust. Näiteks oleksin eelmisel nädalal võinud sattuda tõsisesse liiklusõnnetusse. Õnneks pääsesin vaid sinikaga. Vahepeal kees kokku üsna suur supp, mida õnneks ise sööma ei pidanud. Tänase päeva tulemusena võiksin aga uuesti autokooli minna. Õigemini võiks minu kunagine õppesõiduõpetaja õpetada mulle ka edaspidi kahe auto vahele parkimist. Kahjuks õpetas ta seda ainult tagurdades tegema. Tuututavale onule tahaksin aga öelda, et peale tema võiksid ka teised autod teele ära mahtuda ning ta ei ole ainuke, kellel närvid läbi.
Hetkel kuulan Peter White'i plaati ning üritan välja selgitada, kas vastab tõele, et mõni eestlanna on olnud abielus Ühendriikide presidendiga.

Suvel võib tihti juhtuda nii, et ma ei viibi Eestis ning mul puuduvad blogeerimisvõimalused. Minu lugupidamine, samas vabandused kõikide Stammkundede suhtes. Üritan siiski enda mõtteid aeg-ajalt ilmutada.

Mul ei olnud ausõna plaanis täna sisse ostma hakata. Juhtus aga nii, et rahakott sai jälle tühjaks. Mina omandasin Uno Loobi 2 plaati & 50 laulu (hm, sellel ei olnud bukletti kaasas, et kes pillimehed või sõnade-viisi autorid), muud kraami ning ühevärvilised kummikud (lillelised oleksid ilusamad olnud, aga need olid nii kallid). Nii tore on käia läbi lompide. Jalad jäävad seejuures kuivaks ning võtab laulugi lahti. Laulupidu minus eneses. Ja vihm ei sega mind üldse, erinevalt mõnedest seal kaugemal...