Volt, sa oled v...jas

Muud polegi öelda. Õpilasel peab olema võimalus WCs käia, kui on vahetund. Kui kahe tunni vahel pole vahetundi, siis õpilasel on õigus ikkagi käia tualetis. Panna selle eest hilinemine, on ülim küünilisus ja võimalik vaid prantsuse lütseumis. 

Jüri Ratase astmeline tulumaks

 Valitakse uut parlamenti. Vahepeal mõtlesin, et jätan seekord hääletamata, sest kahjuks on aastakümned Eesti Vabariiki juhtinud ühed ja samad näod ning ei ole märgata, et viimasel ajal midagi paremaks läheks. Ikka on Eesti halvas statistikas esirinnas. Riigikogulased on ka ennast täis endast üliheal arvamusel istumistundide tegijad. Keegi millegi eest ei vastuta. Elame küll paremini kui eales varem, ent poliitkultuuritus on kohutav. Praegused riigikogulased on unustanud ära, et neid on valitud riiki teenima, mitte riik ei pea neid teenima.

Vaatasin eile peamistrikandidaatide debatti. Tänane Õhtuleht annab hea ülevaate, kes kui usutavalt mõjus.

Eilse debati tulemusena otsustasin siiski hääletada, sest ma ei soovi Jüri Ratase astmelist tulumaksu, mis tooks keskklassile palgavaesumise. Mul ei ole midagi selle vastu, kui 5000eurose palga saajad, kelle hulka Ratas kuulub, annaksid nt. 50% oma palgast maksudeks. Täitsa õiglane oleks kohe. Ma ei soovi toetada Isamaad, kelle kolme lapse toetus on maksumaksjale suureks koormaks. Mina pole süüdi, et minu viljakusikka jäid kaks majanduskriisi ja riik maksis mulle kui spetsialistile sitast palka, millega poleks isegi kodulaenu saanud. Et natukenegi paremini elada, tööta(si)n 8-19:30. Läbipõlemishinnaga. Hiljaks jäite oma otsusega. Ja ma ei saa anda oma häält erakonnale, kus ministriks on saanud tädi, kes ei jaga üldse millestki matsu. Kuidas ta üldse ministriks sai, see on ka huvitav küsimus. Kiireid ei saa ka valida, sest nad on Eesti inimesed raskel aja hätta jätnud. Ukraina sõjast hoolimata on vaja ka Eesti probleemidele tähelepanu pöörata. Kaabude valimiseks ma veel nii madalalaubaline pole. Noh ja sellist erakonda ei saa ka toetada, kelle esimees ütleb: "Lahendus on see, et lahendus tuleb leida." või toetada ei saa, aga toetada tuleb.

Minu hääle sai Tõnis Konsi teine lapsuke.

Muusika on üle tähtsustatud

 On ütlemata kurb, et kui puutuda kokku muusikutega, ei ole nendega mitte millestki rääkida. Nende ainsad teemad on kas muusika või nemad ise. Eranditult kehtib see nii "tipp"muusikute kui alles alustavate muusikute kohta. Igav on. Igav on kuu aega iga päev ETVs dirigentidedünastiast saateid vaadata. Võib-olla pole tegu talentidega, vaid lihtsalt soodsate juhuste jadaga. Järgnevatel põlvkondadel piisab lihtsalt õigesse perekonda sündimisest.

Igav on kuulata muusikakeskkooli abiturienti, kes oskab rääkida ainult oma viiuliproovidest. Labane on kuulata kontserdil dirigenti, kes räägib vaid ja ainult iseendast, näiteks kuidas ta oksendas autos. Keda see salatitaldriku taga istudes kõnetab? Või üle suure seltskonna oma viimasest aluspükste ostust kraaksumine. 

Mitu korda ütleb hallpea ühe video jooksul "mina"? Sama küsimus tekkis praegu OPi vaadates ühe noormuusiku puhul.

Kui muusik peab harjutama päevas 8 tundi pilli, kas ta on siis üliandekas või lihtsalt töökas? Ja kui seesama muusik läheb plätudega Alpidesse matkama, kas see on sotsiaalne debiilsus või lauslollus? 

Aeg-ajalt võib meediast lugeda, kuidas dirigendid kurdavad, et pealekasvu pole peale tulemas. Olen sellest varem ka kirjutanud, aga kordan end. Lõpetagu muusikakoolides omade jopede eelistamine ja andku võimalus ka normaalsetele lastele. Ise toodavad selliseid järglasi, kes muusikat edasi õppida ei taha. Eks see ole märk ka iseloomudest. Äkki pole ikka nii ilusad inimesed? Ja kui sellised inimesed teevad muusikat, siis äkki see pole ka ilus. Äkki tavainimesed mõtlevad nende loomingu lihtsalt ilusaks.

Kivinäod

 Käin Tallinnas ringi ja inimestel on kivinäod. Olen jõudnud samasse punkti, kus olin 15 aastat tagasi. Ei meeldi mulle see linn, ei meeldi mulle siinsed inimesed. Kui vahepeal suutsin juba peaaegu taluma hakata, siis nüüd jälle ei suuda. Ei ole neis inimestes empaatiat, ei ole neis armastust. Mõne üksiku erandiga, et mõni saaks hetkeks oma egolaksu kätte.

Sa debiilne Bolti Huiota juht

 Ma ei oska seda habemega debiili muudmoodi nimetada. Kas need Bolti "juhid" ei oskagi muud teha, kui tekitada liiklusohtlikke olukordi? Sa siga ei tule minu autot puhtaks rookima, kui äkkpidurduse tagajärjel pool auto sisust ringi lendab. Paned oma laenatud käula valesse kohta parkima ja mis sul kaasliiklejatest.  Loodan, et sul ka sitasti läheb.

Ma ei teinud ju talle midagi

 Täna lõpetas Tädi Tortila põhikooli. Aktuse ja muu traali-vaaliga.

Mul ei tulnud kordagi pisar silma. Ei olnud nii ilus ja ülev. Ja teades klassi tausta, ei vaadanud lapsi heldimusega. Õnneks lahkub suur kamp kuuluvusagressoreid teistesse koolidesse. Kahju, et esimene klassijuhataja lasi asjadel nii kaugele minna. Aga ma tean, et karma on bitch. 

Argpüks olen

 Tädi Tortila on jõudnud oma kohustusliku haridustee lõpule. Kuna potentsiaali on, võiks jätkata keskhariduse omandamisega. Küsimus on selles, kus ta seda tegema peaks. 

Käisin ühel kaunil kevadisel päeval Tartus ning vanad haavad said taas lahti kisutud. Nii tuligi äkkmõte, et Tädi Tortila võiks 10. klassi katseid ka Tartu koolides teha. Ise kandideerisin ka ühele töökohale. Tulemus: mina sain tööle, Tädi Tortila oli alguses ootejärjekorras, ent saanuks lõpuks kahte kooli sisse. 

Aga... 

Arguse pärast jääb minemata. Ja ma tean, et vähemalt kolm aastat mõtlen ma iga päev sellele, mis oleks võinud olla. Ja võib-olla poetan kolm aastat järjest salaja valupisaraid. 

Ma ei harju iial Tallinnaga. Normaalsed inimesed ei saagi harjuda. Selle mentaliteediga.  

Ja siis mõtled, mis on tegelikult elus tähtis. Tanneril ja Hundil on see vaid koorilaul, Ratasel võimuiha, Kaljulaidil venekeelsed lapselapsed, ülemusel valgete neegrite tööst endale hea eluolu kindlustamine. 

Tegelikult on tähtis vaid rahu. Rahu eneses. Rahu maailmas.

Ent ma ei julgenud seda sammu astuda.