Ahviarmastus

2012-01-12T21:58:00.002+02:00

Täna suri TÜ õppejõud Jaan Unt. Lugedes kommentaare, mis suurima päevalehe veebilehele kirjutatud on, tahaksin oponeeruda. Ka mina käisin tema loengutes, aga midagi erakordset ma seal ei kogenud. Ma pole kunagi olnud vana-kreeka kirjandusest vaimustatud ja õppida tolleaegseid värsse koos mõõtühikutega pähe ei tekitanud minus mingisugust huvi. Ei tekita siiani. Võibolla pole ma piisavalt filoloog või olen vaimsete huvideta inimene, aga minusse ei jäänud sealt loengutest sügavat jälge. Sellele ma vastu ei vaidle, et tõlkekirjanduses on tänu temale nii mõnigi pärl.
Võibolla mõjutab mu arvamust aga tema abikaasa, kelle loengutes ma ka käisin. Parim oli muidugi tõlkeseminar, milles tudengid tõlkisid võõrkeelest teksti eesti keelde ja Kersti avaldas selle oma nime all Akadeemias.

2011-09-01T16:48:00.002+03:00

Ostsin mõned päevad tagasi endale DVD. Mis seal salata - pere peale on odavam plaate osta kui kinos käia. Peale selle on kodus võimalus alati filmivaatamine katkestada või vajadusel üle vaadata.
Filmi nimi on "Biutiful". Ja kuigi ma vaatasin seda eile, olen tänagi veel selle mõju all. Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama, vaid lisan lingi. Ma pole ammu midagi nii kurba ja mõtlemapanevat näinud. Kindlasti ei saanud ma kõigest aru ja seetõttu ongi väga hea omada plaati, võtta aeg maha ja vaadata film veekord üle.
Minu abikaasa samastaks meie peret filmikangelastega - haige pereisa kasvatamas üksi lapsi, sest pereema on bipolaarse häirega.
Ma kohe ei oskagi oma peas tormlevaid mõtteid kirja panna. Nähtu tundus liiga reaalne. Suurepärased ja hästitabatud näitlejad.
Lihtsalt biutiful!

2011-08-28T16:12:00.005+03:00

Suvi hakkab otsi kokku tõmbama. Lõppeval nädalal oli küll ilm mõnel päeval ilus, ent täna on taevas jälle hall. Ööd on juba jahedad ja õunad lõhnavad. Selles mõttes oli mu kuuekümneaastasel kollegil õigus, kui ta jutustas oma viimasest nooruse tagasikutsumisest oma mehega Saku vahel motikasõitu tehes, et see on ikka hoopis teine tunne vabas õhus sõita. Tunned kõiki lõhnu. Mul küll motikat ei ole, aga jalgrattaga sõites tunneb lõhnu sama hästi.
Olen sel suvel enam rõhku pööranud ka maitseelamustele. Kõigepealt ikka ise süüa tehes ja mõned korrad olen saatunud ka restorani. Olgu siinkohal mainitud, et ma tavaliselt väljas söömas ei käis, sest mul ei jätku selleks vahendeid.
Käisin Sisalikus. Taustauuringut tehes lugesin vaid positiivsetest kogemustest. Nojah, interjöör oligi tore ja teenindus oli ka väga hea. Toit oli aga keskpärane. Lapse kuskus oli täiesti toores ja üliõline. Mul oli tõesti tahtmine minna koka juurde ja näpunäiteid jagada. Minu kanarind kukeseente ja õuna-brändikastmega oli tavaline. Mehe pasta veiselihaga oli küll kõige lihtsam toit, aga maitses minu meelest kõige paremini. Magustoit - kataloonia kreem - oli küll väga maitsev.
Kui ma sinna kunagi tagasi peaksin minema, siis vaid pastat ja seda kreemi sööma.

2011-08-14T23:06:00.003+03:00

Ekspromtajel otsustasin minna vaatama Draamateatri "Saatuse heidikute kuud". Pakuti piletit. Muidu poleks läinud, aga hõimlane rääkis, kuidas ta seda vaadata tahaks. Otsustasime siis koos minna. Oma uimase otsustamise (või siis otsustamatuse) tõttu jäi hõimlane piletist siiski ilma. Mina käisin Laitses ära.
Laitse graniitvilla olemasolust polnud mul tänaseni aimugi. Lossi olin varem küll ja küll näinud. Ilus koht. Näiteks pulmade pidamiseks. Ja see etendus sobis ka sinna. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Mulle näidend meeldis, kuigi üks minu tänastest kaaslastest pidas Heinlood selle rolli jaoks liiga nõrga karakteriga näitlejaks. Ja et näidend oli liiga ingomarvihmarlik. Karusoo olevat parem. Mina siin kaasa rääkida ei oska, sest Vihmari käekirja ei tunne. Heinlood tean Apollo raamatupoest lapsega lauamänge ostmast ning "Meistrist ja Margaritast" ja seal tundus ta mulle tõepoolest tugevamana, ent rollid on erinevad ja lavastajad on erinevad. Mulle kirevus meeldib. Ühesõnaga võisin etendusega rahule jääda, ehkki tutvustust lugedes jäi mulje, et see on ülipsühholoogiline etendus.

2011-08-12T18:51:00.003+03:00

Ilus punkt töönädalale. Ma küll ei käi veel tööl, naudin täiel rinnal puhkust ent hakkan end harjutama mõttega, et peagi-peagi.
Käisime täna terve perega Haapsalud. Eellugu on järgmine: muutusin Cherry ohvriks ja soetasin voucheri Iloni imedemaale, kuigi käisime seal eelmisel aastal. Pigem käisime ikka Pettsoni ja Finduse tõttu - programmis oli ka näidend. Mulle isiklikult meeldis see väga. Toredad ideed ja lahedad lahendused. Neid saab ka oma töös rakendada. Ja näitlejad mängisid hingega. Hingestatusest jääb tänapäeval üsna tihti vajakka. Käid teatris ja sealt lahkudes on tihtipeale tunne, et oli ja ei olnud ka. Kellel veel võimalus ja tahtmine, soovitan soojalt.
Ja juhtus kuidagi niimoodi, et Haapsalus oli parajasti ka laat. Kuigi ma olin endale kodus lubanud, et üle 40 euro EI TOHI kulutada, pidin alla vanduma ja kulutasin. Ostsin võipütikese. Nägin sellist Palmse kõrtsis ja olen sestsaadik seda siit ja sealt otsinud, ent pole leidnud. Nüüd siis leidsin ja loomulikult ostsin selle ära. Isegi kauplesin hinnas.
Ja siis ostsin veel haapsalu salli kudumiseks vardad ja lõnga. Pole küll kindel, kas nende abil kunagi ka sall valmib, ent olen sellest juba nii mõnelgi aastal mõtteid mõlgutanud. Haapsalu salli raamatu ostsin ka ning tutvusin talvel ka raamatu autoriga.
Ja siis käisime veel kebabi söömas. Võtsime seda, mida kaua ei pidanud ootama, sest kõhud olid tühjad ja klient palju. Minu kurvastuseks ei maitsenud toodud toit üldse, st. maitses küll. Soolaselt.
Aga jah, Haapsalu on endiselt alles ja endiselt mulle soe koht.
Tagasiteel põikasime ka veel ühe keraamiku juurest läbi. Laps oli keskaja päevadel taldriku teinud, see oli nüüd ahjust läbi käinud ja ootas glasuuri. Glasuurimas me seda siis käisimegi. Ja kuna lapsele see nii õudsalt meeldis, siis tuleb ta ikka keraamikaringi panna. Käiksin seal isegi, ent olen vist enda suhtes liiga kriitiline ja ei jääks tulemusega rahule.

2011-08-11T14:21:00.003+03:00

Ma jõudsin eile nii kaugele, et haarasin kätte Viivi Luige "Varjuteatri" ja lugesin selle peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Mitte sellepärast, et see ülihea raamat oleks olnud, aga lihtsalt mõnus lugemine. Hoolimata positiivsest ja negatiivsest kriitikast raamatu arvel jäin ma loetuga rahule. See äratas minus nii mõnegi mälestuse, mis kuskil ajusopis meeldetuletamist ootas.
Ma pole kunagi Itaalias käinud. Itaaliaga seonduvad mul eelkõige pitsa, vein ja mood. Lihtsalt on sellised kliśeed. Noja muidugi itaaliakeelne 80. aastate popmuusika (seda mäletan küll vaid tänu oma eakatele õdedele, kelle muusikaline maitse mind kõvasti mõjutanud on). Mäletan, kui mu ristiema BDRist mulle esimese pleieri tõi ning ma Powereid kogu aeg kuulasin, sest mul ei olnud siis muud kassetti. Kõige selle mälestuseks ostsin mõned aastad tagasi isegi nende CD.
Ja lisaks mingi kujuteldamatu ulm, mis sundis mind ülikoolis kaks semestrit seda keelt õppima. Selle keele kõla... (täna otsustaksin pigem prantsuse keele kasuks). Ma ei olnud eriti hoolas õpilane ja lõpuks jõudsin vast korra kuus kursusele. Siis laususki ülemukitud vanemas eas käredahäälne itaallanna kuulsad sõnad: "Welcome, welcome, studenti tedesci!" Meid oli kaks - mina ja mu kursaõde. Itaalia keele õppejõudu nägin mõnel korral veel Tartu vahel kõndimas. Talviti oli tal ülipikk ja kohev rebasekasukas seljas. Itaalia keele oskusest on järel vaid hääldamine. Oskan itaaliakeelset teksti õigesti hääldades lugeda. See on ka ainus oskus.
Aga jah, isu Itaaliasse minna tekkis ikkagi. Abikaasa ütles, et tema on seal käinud (ehk siis tema mind sinna viia ei kavatse). Eks ma hakkan siis raha koguma (kui midagi alles jääb) ja lähen oma tütrega sinna. Mõne aasta pärast peaks summa koos olema ja siis on laps piisavalt suur ka, et minuga kahekesi reisida.
Aga nagu ma eelpool mainisin, äratas raamat minus ka mõne unustatud seiga. Nii näiteks Jüri Üdi kohta lugedes meenus mulle äkki üks keemia tund. Keemia õpetaja rääkis millegipärast eelnimetatud luulejatast ja kuna keegi ei teadnud temast midagi, siis järgmises tunnis taris väiksemat kasvu naisterahavas oma suurele õpetajalauale suure grammofoni ja mängitas meile vinüülplaatidelt Jüri Üdit ette. Keemia tunnis! Vot selliseid mälestusi kutsus "Varjuteatri" lugemine minus esile. Keemiaõpetaja, keda ma kooliajal eriti ei sallinud, tuli meelde. Nüüdseks ei ole teda enam elavate kirjas, sest raske tõbi viis ta siitilmast ära.
Tänu sellele teosele ja "Jalutuskäikudele Lotmaniga" haarasin kätte Umberto Eco. Viisin lapse hommikul lasteaeda, lugesin ja lappasin seda umbes sada lehekülge ja jäin magama. Magasin kella 12.30. Minu viimaste aastate pikim magamine. Sobib lõunamaiste siestadega hästi kokku, või mis.

2011-08-09T18:15:00.002+03:00

Postimehes ilmus täpsustav artikkel dukani dieedist.

Dukani dieet (tuntud ka Pariisi dieedina) näeb välja nii:

Pidades Dukani dieeti, mis on Hollywoodis tuntud ka «Pariisi dieedina», ei pea lihast loobuma. Menüü peaks koosnema rasvavabadest piimatoodetest, köögiviljadest, kalast, vasika- ning linnulihast ja singist. Valgurikas toiduplaan annab vähe kilokaloreid. Teatavasti kaovad rasvavarud ainult siis, kui organism kulutab rohkem energiat kui toidust saab.

Dukani dieet jaguneb neljaks faasiks:

1. Rünnakufaas (Attack phase)

Esimesed viis kuni kümme päeva peaksid ainult valgurikkaid toiduaineid sööma. Näiteks hommikusöögiks munad, lõunasöögiks kala ja õhtusöögiks lihalõik. Süsivesikutest tuleks täielikult loobuda.

Range toitumisplaan peaks keha üle kavaldama ja kaks-kolm kilogrammi kergema kehakaalu kindlustama, lihasmassi seejuures kaotamata. Selle faasi ajal võib hingeõhk halvasti lõhnama hakata ja samuti võib esineda suukuivust. Mõlemad märgid näitavad, et kaotad kaalu.

Menüü:

- Veis või jänes, loobu sea- või lambalihast (liiga rasvane). Grillimisel, praadimisel või keetmisel ära kasuta võid, koort või õli. Juhul, kui kuidagi ilma ei saa, hõõru liha majapidamisrätiga õlist või võitükkidest kuivaks.

- Hakkliha võib kasutada lihapallidena (segatud ühe muna ja maitsetaimedega)

- Kana- ja kalkuniliha söömise korral eemaldada nahk.

- Rasvavaene sink, loobu suitsusingist (liiga rasvane).

- Kõik kalad: värsked, külmutatud, kuivatatud, suitsutatud või konservina (välja arvatud õli või mõne muu rasvase kastmega).

- Tomatid

- Vähilised, krabid, teokarbid

- Üks-kaks muna päevas

- Rasvavabad piimatooted: jogurt, piim, kodujuust, kohupiim, keefir, pett. Rasvavabasid puuviljajogurteid tohiks süüa maksimaalselt kaks topsikest päevas või siis tuleks neist hoopiski loobuda.

- Toidu maitsestamiseks sobivad äädikas, vürtsid, maitsetaimed, küüslauk, sibul, kurk, sidrunimahl, sinep, sool (piiratud kogus) ning suhkruvaba naturaalne tomatipasta.

Lisareeglid:

- Joo iga päev poolteist liitrit vett, eriti söögi kõrvale, mis tekitab kiireminI täiskõhutunde. Tee, kohv, dieetjoogid on lubatud, kui need on kalorivabad.

- Söö iga päev poolteist supilusikatäit kaerakliisid (raputa näiteks jogurti sisse).

- Jaluta iga päev vähemalt 20 minutit.

2. Kaalulangetus (Cruising phase)

Kes eelmise faasiga edukalt hakkama sai, võib endale eesmärgiks võtta oma kehakaalu stabiliseerimise ja uue kaalukaotuse. Nüüd võib igal teisel päeval jälle süsivesikuid tarbida nii juur- kui ka puuviljana. Energiavaru suureneb aeglaselt. Ära muretse, kui kaal seisma jääb, jätka plaani kohaselt. See võib olla sellest tingitud, et keha kogub endasse vett.

Menüü:

- Kombineeri liha ja kalatoitudega järgmisi köögi- ja juurvilju: spargel, brokkoli, kurk, kapsas (kõik sordid), seller, sibul, paprika, kõrvits, spinat, salat, redis, sojaoad, suvikõrvits, tomatid, porgand, peet.

- Seened

- Väldi kartulit, riisi, maisi, herneid, ubasid, läätsi ja avokaadot.

Põhimõtteliselt võib süüa nii palju erinevaid köögivilju kui isu on. Söö võimalikult aeglaselt.

Lisareeglid:

- Tarbi nüüd kaks suurt lusikatäit kaerakliisid.

- Kõnni iga päev tempokalt vähemalt 30 minutit.

- Jätka faasiga seni, kuni oled oma ideaalkaalu saavutanud.

3. Kindlustusfaas (Consolidation phase)

Kolmandas faasis tohib jälle leiba, makarone ja helbeid süüa. Mõnikord võib endale ka klaasikese veini lubada. Ühel päeval nädalas võib veidi patustada. Jälgi endiselt, et sööksid piisavalt valgurikkaid toiduaineid.

Menüü:

- Söö nii palju munavalget ja köögivilju kui jaksad, olenemata kogusest, kellajast või kombinatsioonist.

- Väldi suhkrurikkaid puuvilju nagu banaane, viinamarju, kirsse, kuivatatud puuvilju ja pähkleid.

- Söö iga päev kaks viilu täisteraleiba madala rasvasisaldusega võiga.

- 40 grammi juustu on lubatud. Vältida tuleks aga hallitusjuustu või fetat.

- Üks portsjon nädalas makarone (225 grammi), läätsi, ubasid, herneid, pruuni riisi või kartulit.

- Sea- või lambaliha võib süüa kaks korda nädalas.

Lisareeglid:

- Lubatud on üks väike magustoit või klaas veini.

- Üks päev nädalas söö ainult valku sisaldavaid toiduaineid.

- Söö kaks supilusikatäit kaerakliisid.

- Kõnni vähemalt 25 minutit päevas. Võimalusel kauem.

4. Stabiliseerimisfaas (Stabilisation)

Nüüd on oluline oma ideaalkaalus püsida. Kuuel päeval nädalas võib tavapärast toitu süüa ning ühel päeval nädalas tuleks ainult valgurikkaid roogi tarbida. Dukani sõnul aitab just see unistustekaalus püsida.

Lisareeglid:

- Joo vähemalt kaks liitrit vett päevas.

- Kõnni iga päev 20 minutit.

- Võimalusel eelista treppe, mitte lifti.

- Söö endiselt kaerakliisid. Kolm supilusikatäit iga päev.

2011-08-08T00:07:00.002+03:00

Viibisin mõned päevad maal, kus ligipääs uudistele puudus. Nüüd viin end asjadega kurssi. Abikaasa tõi mulle eilse Õhtulehe, kus oli nupuke Soome Yle raadiosaate uudisest puulehti söövatest eesti lastest. Puulehtede söömine ei ole tingitud vitamiinipuudusest. Süüdi on hoopis hinnatõusud ja koolivaheaeg. Vanematel pole raha söögi ostmiseks. Lõpus oli veel Päästearmee Tartu korpuse kapteni Ave Kalme kommentaar: "Rabarber on otsas ja õunad pole veel valmis."
Ütlemata lõbus uudis. Abikaasa mainis poolnaljatledes, et kui ma jäätisekoolitusel käisin, kurtis ka meie laps nälga ning toored õunad kõlbasid kõhutäiteks küll.
Samuti rääkis ta värvikalt Soome pärapõrgus elavast eestlannast, kes abiellus sinna 1987. aastal ning elatub 1000 eurost. Sellest 200 maksab ta elektriarveks ja 300 üüriks, ülejäänud summaga peab elatama end ja oma kahte last. Kolm vanemat last on juba täiskasvanud. Ei ole kehvikute elu Soomeski parem.

Taustaks üürgab Michael Bolton. Olid ajad, mil üks kanapea ühest internetiportaalist pidas meilivahetust minu abikaasaga. Muuhulgas suhtus tibi minusse halvustavalt (kuigi ta polnud mind eladeski näinud) ja pidas mind selliseks kanaks, kes kuulab ainult ja ainult Michael Boltonit. Tavaliselt ei kuula, aga täna teen seda kiusupärast.

2011-08-07T16:44:00.002+03:00

Käisin Harmoonikumis jäätisekoolitusel. Lisaks sellele, et mulle meeldib hirmsasti süüa teha, kokaraamatuid osta ja neid lugeda, olen veel ka maiasmokk. Eks see oli ka põhjus, miks Cherryst ostetud kupongiga end jälle Viimsisse vedasin.
Koolitust viisid läbi kaks keskealist mutikest (andke mulle andeks, aga nii see oli), kes selle asemel, et asja kallale asuda, lobisesid tühjast-tähjast. Ma pole kindel, et oleksin nõus sellise plära eest täishinda maksma. Nende pooletunnise mulina oleks saanud kokku võtta kahe lausega: Tehke ise jäätist, sest siis te teate millest see koosneb. Kui poest jäätist ostate, jälgige, et see oleks piimatootest (piimast, koorest) valmistatud.
Üks sai mulle muidugi koolituse käigus selgeks - tuleb jäätisemasin ikka endale soetada. Ikka selline korralik, mille kaussi ei pea sügavkülmas eelkülmetama.
Niikaua aga teen jäätist käsitsi järgmiselt:
pakk vahukoort (vahustada)
purk suhkruga kondentspiima (segada vahukoorega)
moosi või marju.
Segu sügavkülma ja iga poole tunni tagant seda veel kloppida, et see ilus koorene jääks.
Kui on soov veel midagi tahkemat lisada, tuleks seda teha enne lõplikku valmimist (varem vajuksid marjad, śokolaaditükid põhja).
Panin esimese sellise retsepti järgi valmistatud jäätise sügavkülma. Moosiks kasutasin punasesõstramoosi, mida eile poole ööni keetsin.

2011-08-03T17:54:00.002+03:00

Selle suve juures meeldib mulle see, et mul on üle pika aja taas olnud aega lugeda. Tõuke sain FBs liitudes grupiga "Suvelugemine". Eesmärgiks on 10 raamatut suve jooksul läbi lugeda. Siiani mul raskusi selle saavutamiseks pole tekkinud. Hetkel käsil 9. teos.
Lektüürivalik on olnud ka seinast seina. Siiski pole ükski teos veel pooleli jäänud, sest lugemine on nagu taldriku tühjaks söömine. Ma olen sellise koolkonna esindaja, kes sööb valdavalt oma taldriku tühjaks. Nojah, kuigi ma olen veendunud, et mõne raamatu lugemiseks on vaja õiget meeleolu. Ja mõni teos tuleb hiljem üle lugeda, sest alles siis jõuab selle mõte kohale.
Sel aastal avastasin Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Loomulikult lugesin ma seda originaalkeeles, kuigi see on ilmunud ka emakeelsena. Selle järje lugesin ka ära, aga seda veel tõlgitud ei ole. Lustakas lugemine. Samas ka mõtlemapanev. Ma pole kindel, kas mina suudaksin oma abikaasat petta. Siiani pole selleks vajadust olnud. Aga niimoodi teadlikult katsetada... Pole mulle loomuomane.
Nojah siis veel Anna Gavalda. Ma ei oska selle peale kohe midagi kosta. Ühe teose põhjal järeldusi teha ei maksa ja tõenäoliselt peaksin tema mõistmiseks lugema läbi veel midagi muud, ent esimese novellikogu põhjal ei saa ma tema fenomenist aru. Ma ei saa prantsuse kirjandusest üldse eriti aru. Mulle tundub see liiga selline tilu-lilu.
Järgmiseks võtan Herta Mülleri ette. "Hingamise kiige" või "Atemschaukeli". Pole veel otsustanud, kas loen seda saksa keeles või eesti keeles.

2011-08-02T12:08:00.003+03:00

Tänane öö möödus jänes Tiki lainel. Nimelt lubas abikaasa lapsele selle osta ning siis tegeles ta tund aega (öösel kell 1!) juba olemasolevate Lotte, Bruno ja Alberti mõõtmisega ning internetis surfates (kust osta Tik). Kui ma nüüd päris aus olen, siis oli seda protseduuri päris tüütu taluda.
Varsti on uus Lotte multikas niikuinii teema number üks. Paar nädalat veel vapralt kannatada...

2011-07-29T22:45:00.002+03:00

Mulle helistati äsja politseist. Polegi ammu helistatud. Küsiti, et kas mul on see ja see auto. Loomulikult käis jutt südame alt läbi, aga siis selgus, et vana asi. Seekord oli uks lahti. Tavaliselt on ikka aken lahti.
Aga aitäh politseile! Kergem on helistada, kui varastatud autot otsida.

2011-07-22T23:31:00.002+03:00

Minust on saamas spordipede. Eile viisin auto parandusse, sest jahutusvedelik lekkis kuskilt vahelt. Mul ei jäänud muud üle, kui rattaga sõita. Ja lõpuks ometi tundsin end seda tehes hästi (kaks kuud ma sellest mõnu ei tundnud, nüüd näed selles aga vahendit enda eesmärgi saavutamisel). Minu tähelepanekute järgi on kaaluprobleemsetel spordilembelistel inimestel kasulik palavaga sporti teha. Tuleks veel end paksult riidesse ka panna, siis oleks tulemus veel parem. Minust ei saa tõenäoliselt kunagi Kate Middletoni kaalukategoorilist, kuigi mõnede kilode kaotamine paha ei teeks. Ülikooli ajal kaalusin kehvadel aegadel 47 kilo ja kole see nüüd küll ei olnud. 43 kilo on aga vist natuke liiga vähe. Kas see Dukani dieet tõesti toimib nii hästi? Mina saavutasin oma kaalu moosidieediga. Alõtsamoosi süües, sest midagi muud polnud süüa ja raha ka ei olnud.
Ise olen mõned päevad vaid jogurti ja vee peal. Õun maitseb ka vahelduseks hästi. Aga nagu ütles minu kolleeg, siis vaid süües end vormi ei aja. Trenni tuleb teha. Veendusin selles nüüd ise ka. Minu programmis on rattasõit ja nordic walking. Varsti võin ka joosta, hetkel põlv ei lase. Rulluiske tahaks ka. Suvel pole probleemi - on aega ja saab tasuta igasuguste tegevustega aega sisustada. Sügisel läheb juba keerulisemaks. Põhiprobleem on AEG. Kust ma leian sportimiseks aja? Hammas sai nüüd verele ja ma pean lahenduse leidma. Praegu naudin aga olukorda, sest enne septembrit ma niikuinii plaane teha ei saa. Siis on töökohtadest järgneva aasta ajagraafiku kohta rohkem infot.
Mees küll juba ütles, et kui nädala sees ei saa, siis tuleb nädalavahetusel teha ja kolmekordselt.
Ma hakkasin jälle enda liigutamist nautima!

2011-07-20T22:20:00.002+03:00

Vanade inimeste probleemiks pidi olema unetus. Lähevad küll vara magama, ent ärkavad ka ebanormaalselt vara.
Selle kirjelduse põhjal võiksin end ka juba eakaks tituleerida, kui välja jätta vaid fakt, et lähen vara magama. Tavaliselt enne ühte ma magama ei saa, sest loen raamatuid. Uneprobleemid on mul aga täitsa olemas. Täna ärkasin veidi peale 4.
Lisaks veel halliksminevad juuksed. Kisun neid hoogsalt välja, hoolimata juuksuri hoiatusest, et iga äratõmmatud karva asemel tulevad kümme uut.
Nii et vananemismärgid on mul täitsa olemas. Vähemalt enda arust.
Kaasmaalased vist nii ei arva, sest täna kõnetas mind ühistranspordis memmeke: "Lapseke, kas siin müüakse sporditarbeid? Mul oleks keppi vaja."
Mõeldes nüüd oma vanusele ja tõmmates seoseid tekib küll küsimus, millal minu välimus tõsiseltvõetavaks muutub. Vanuse mõttes siis.
Ja unetusega tuleks midagi ette võtta, sest muidu tahan talvel liigselt magada.

2011-07-19T20:02:00.002+03:00

Ahviarmastus ärkab taas ellu. On selles süüdi siis Mohni saare külastus (pidi mõjuma loominguliselt)või kummaline suvi, aga tunnen jälle vajadust aegajalt midagi kirjutada. See mõjus mulle tegelikult hästi. See peabki hästi mõjuma, ütleks mulle terapeut, kui mul selline inimene elus olemas oleks. Mul ei ole.
Paus on ka piisavalt pikk olnud. Pole üldse blogindusel silma peal hoidnud. Aegajalt olen põiganud mõne huvitava retsepti otsingutel suvalistele lehtedele, ent lugemas neid pole käinud. Vaid ühte mehe hobikolleegi abikaasa kirjutisi käisin haruharva lugemas. Seda suurem on minu üllatus, et paljud minuaegsed üleaedsed on otsustanud ka pausi pidada. Mõned isegi lõpu teha. Loodan neid mõne aja pärast taas blogitänavas kohata.
Igatahes mina olen nüüd jälle tagasi. Meresoolalõhnaliste juustega. Otse Mohnilt.

2009-03-12T17:55:00.002+02:00

Lõpuks ometi saab veidi vabamalt hingata. Või ehk siiski mitte, sest erinevalt õpilastest käivad õpetajad ka vaheajal tööl. Ja isegi kui ei käiks, siis oleks see nädal ikkagi sisustatud.
Meie Tartu üüriline kolis ette teatamata meie korterist välja ja ei maksnud ka viimase kuu eest üüri. Võite ise arvata, mida ma tunnen. Hea on asja juures see, et lõpuks ometi leidsime võimaluse hakata sealset vannituba remontima. Ja ka tapeedid vajavad väljavahetamist. Uus üüriline on ka juba olemas. Ent ikkagi! Eks ilmas ole igasuguseid. Mina näiteks ei tuleks mõttele, et panna korteri võtmed postkasti, aga see tädi just sellise ettepaneku tegi. Lihtne maainimene ju, mis tast tahta. Ime et luuda ukse ette panna ei tahtnud...
Väikeses kohas elamisel on muidugi ka eeliseid. Mu abikaasa imestas eelmisel laupäeval, kuidas Järvamaa oli harakaid täis. Hiljem selgus, et Paides müüdi kulda 50% soodsamalt. Ilma naljata.
Seevastu tegi üks kolmeaastane tegelane nalja, öeldes, et tema ema ja isa läksid Tartusse abielluma. Missiis, et need ema ja isa on juba kaheksa aastat abielus.
Täna käisin esimest korda elus jäähallis uisutamas. Viimati uisutasin ülikooli ajal, ehk eelmisel milleeniumil. Jäähalli jää on ikka midagi muud kui välijää. Aga püsti jäin.

2009-02-19T21:34:00.002+02:00

See on ikka ühele õpetajale parim saavutus, kui õpilased küsivad, et kas õpetaja pani eelmisel õhtul palju pidu. Minuga just täna niimoodi juhtuski. Pidu ausõna ei pannud. Isegi veini pole mitu õhtut joonud. Aga ju ma nägin siis jube välja. Väsinud olen hoopis. Ja ma ei näe mingit võimalust puhata.

2009-02-09T22:36:00.002+02:00

Eilne päev tõi meie peresse leina. Üks põlvkond kadus. Doris kaotas oma vanavanaema, abikaasa vanaema. Kahju igatahes, kuigi vanust oli tal omajagu. Aga seal on tal parem. Puhka rahus!

2009-02-06T21:38:00.002+02:00

Hoolimata sellest, et vahepeal tuli uus aasta, ei ole minu elus küll peaaegu mitte midagi muutunud. Võibolla vaba aega on veelgi vähem. Sain mõned tunnid tööl juurde ja klassijuhatamise ka. Viimane võtab mõnikord kõik mu mõistuse ja energia, aga samas on põnev ka - kes peale jääb, mina või 12-aastased? Hasart tekib lausa.
Giidiõpe võtab ka üha enam aega. Meie õpeataja on ka selline kultuurifriik, et tassib meid igale poole. Täna näiteks käisime Särevi muuseumis kuulamas Ilmi Kolla luulet ja kirjavahetust Debora Vaarandiga Anne Reemanni ja Marju Männiku esituses.
Mis seal salata, ma pole luule vastu kunagi erilist huvi tundnud. Ja tuberkulootikute luule on täis traagikat. Mõnigi hakkas täna nutma. Mina küll mitte, aga liigutatud olin sellegipoolest. Ajastuhõng luules ajas ikka päris muigama vahepeal. Ja mis seal salata, nii noorelt tuberkuloosi surra on ka kurb. Korporatsioonides said rebased vanasti tuberkuloosi surres värvitekli kirstu kaasa. See tähendab, et üldse surres said, aga siis valdavalt tuberkuloosi surdigi.
Millesse tänapäeval surrakse? Depressiooni?

2008-12-12T19:04:00.003+02:00

You give me fever

Kas pole tore viia lasteaeda terve laps ja saada ta õhtul tagasi haigena! Selle kõige juures ei pane mind imestama mitte see, et miks mu laps kogu aeg haigeks jääb, vaid see, kuidas kasvataja ei suvatse helistada isegi siis, kui lapsel on üle 38 palavik. Ohjah, jälle algab kogu raviprotseduur otsast pihta. Antibiootikumide ja saja muu rohuga.

2008-12-09T20:00:00.002+02:00

Õnn on nakkav...

Mida rohkem on rõõmsameelseid inimesi teie sõprade-tuttavate seas, seda õnnelikum te olete, sest õnn levib sotsiaalsete võrgustike kaudu nagu nakkushaigus.
Sellisele järeldusele jõudsid California ülikooli ja Harvardi meditsiinikooli teadlased pärast kümneaastast uurimistööd, mille raames analüüsiti ligi 5000 inimese vahelisi suhteid, teatab NewScientist.

See seletab kõik. Pean hakkama vist sõpru välja vahetama.

2008-12-07T15:21:00.002+02:00

2. advent

I've always thought life is a candel
or we are candels
God lights us when we're born
& when the flame go's out its over.
And when night comes the candels shine
& they look like stars.

Minul ei ole sellel aastal küll mingit jõulutunnet. Isegi mitte jõulude ootamise tunnet ei ole. Ma arvan, et esimest korda üle kahekümne viie aasta ei põle mul kodus isegi advendiküünlad. Ma pole küll usus ära pööranud, aga tundeid lihtsalt ei ole.
Ainult stress on. Ja haigused. Alates sellest, kui uues kohas tööle hakkasin, olen pidevalt tõbine. Terveks pole vahepeal saanudki. Väidetavalt pidid halbade ülemuste töötajad tihti haiged olema. Millegipärast ma usun sellesse teooriasse. Sest elu on seda ka näidanud.
Kohe-kohe tuleb jõulustress otsa. Jõulud on muutunud negatiivseks kohustuseks. VAJA on teha kingitusi. Isegi siis, kui nende soetamiseks vahendeid ei ole. VAJA on olla rõõmus, positiivne ja hea. Isegi siis, kui elu läheb täitsa allamäge. Ja aasta lõpus elu läheb tavaliselt allapoole.
Siiski on ka midagi rõõmustavat: minu veenusking, mis pidi pirtsakas taim olema, hakkab õitsema. Tavalised kuukingad õitsevad kogu aeg. Eks näis, kas mu need teistmoodi orhideed (ma ei suuda nende nime meelde jätta) ka kunagi õitsema hakkavad.

2008-11-28T18:23:00.002+02:00

Eile samal ajal istusin ma ukuteatris ja vaatasin "Mängureid". Kõvasti kiita saanud tükk. Pärast esimest vaatust mõtlesime sõbrannaga, et mille eest küll see kiitus. Pärast teist vaatust enam seda küsimust ei olnud.
Homme lähen Lihulasse. Giidiõppega seoses. Tegelikult tahaksin ma aga üle kõige puhata. Sest liiga palju kultuuri korraga on hirmus väsitav.

2008-11-25T17:07:00.002+02:00

Arstiabiga on siin riigis nagu on. Terve aasta ei leidnud ma endale ühtegi perearsti keda mina oleksin tahtnud, sest kõigil olid kohad täis. Saadaval on vaid venelased. Ja mis sa hädaga teed. Võtadki muulase.
Tahtsin täna arsti juurde minna, aga väidetavalt ei ole arstile aegu. Kui küsisin, kuidas tervisetõendi saan, soovitati arsti juurde minna. Kuidas küll, kui aegu ei ole?
Ja siis sain veel viisakalt sõimata ka, et miks ma valvekabinetti ei läinud. 39-kraadise palavikuga jala läbi tuisu? Kiirabi ma ju sellise tühise asja pärast kutsuma ei hakka.
Kas tõesti on meditsiinitöötajad Eesti kõige nipsakamad inimesed?

2008-11-24T20:51:00.003+02:00

Mõnikord tundub mulle, et hullude arv linnas on kasvanud. Või juhtuvad kogemata terve linna hullud korraga minu teele, see võimalus on ka olemas. Lihtsalt on mõned sellise päevad.
Täna, kui läksin parajasti Mustpeade majja "Hirmu ja armu vanas Tallinnas" vaatama, tuli Viru tänaval üks Kodukaitse riietuses hull, kes tahtis lumekoristusmasinaga vägikaigast vedama hakata. Sihtis seda olematu püssiga, rind punnis ees, astus julgelt sellele vastu. Lumekoristusmasin oli just kopa lumest tühjaks puistanud ja tahtis sellega hangest uut ampsu haugata, kui seesama hull heitis kopa sisse magama. Kahjuks ei olnud mul aega vaatemängu lõpuni vaadata, sest pidin sinna teisele õigeks ajaks jõudma.
Legendid Tallinnast pakuvad mulle hetkel iseäranis huvi, sest ma käin nüüd giidiõppes. Hobikorras.

2008-11-22T23:46:00.003+02:00

Tänasest kultuurielamusest
Käisin Theatrumis "Maarja kuulutamist" vaatamas. Läksin suurte eelarvamustega. Minu jaoks ei ole normaalne, kui kogu Petersonide-klann ühes etenduses üles astub. Arvustused olid igatahes head, näidendid kõik välja müüdud ja pool Eesti kultuurieliiti oli end kohale vedanud (Kivirähk, hunnik näitlejaid ja isegi Pärt). Seega ei saanud see ju nii halb olla.
Pärast esimest vaatust lubasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi ühtegi Petersoni etendust vaatama. Tekst oli väga hea, aga seda ei mängitud mu meelest välja. Lisaks kõigele oli mul meeletult külm, aga kirikus peabki ju külm olema. Ja kaks tundi paigalistumist panid küsima, kui kaua see etendus kokku kestab.
Õnneks pakkus keegi Mart rida tagantpoolt vaheajal minu ja kommuunikaaslase kohvi sisse tilga vanakest ja järgnevateks vaatusteks tassi põhja ka veel kena klõmmu. Veri hakkas ringi käima, mul hakkas soojem ja hea oli olla. Väike kilk oli vist isegi peas. Järgmised vaatused olid väga head. Võib vist ikka tulevikus ka Petersone vaatamas käia.
Kodus selgus ka minu kehva enesetunde põhjus - palavik. 39kraadine kehakuumus ei ole hea seisund nii tõsise etenduse vaatamiseks. Isegi katoliiklasele oli see etendus väga intensiivne, mida siis veel tavalisest inimesest tänavalt rääkida. Aga väga hea tükk oli siiski.

2008-11-13T01:14:00.002+02:00

Ma nägin täna hommikul inglit. Missiis, et tegemist on kõigest reklaamikampaaniaga, aga väga lahe ingel oli.

2008-11-02T10:02:00.003+02:00

Pime
Vastikult pime on jälle. Mulle pole pimedus kunagi meeldinud. Väiksena kartsin kolle, praegu varitsevad pimeduses ohud: narkarid, pätid, mõrtuskad. Pimedus on nende aeg. Vandaalide tegutsemist sain ka mina hiljuti tunda. Õigemini minu auto. Õnneks jäi auto kaubanduslik välimus alles, aga kojameesteta praeguste ilmadega läbi ei saa. Politseisse pole ka mõtet pöörduda, sest nemad ei uuri. Uurivad küll, aga sedapidi, et keda mina kahtlustan ja kas ma nägin, kes tegi. Võibolla Vana Jumal karistab mind, et kirikus ei käi, aga ma ei saa Tallinnas oma lapsega Missal käia. Ei Peeter-Paulis, ei Pirital, sest Doris ei püsi pudelis ka paigal ja siinsed katoliiklased on tema elavast loomust nii häiritud, et saadavad mind kurjade pilkudega. Kui need pilgud tappa võiksid, oleksin surnud. Tartus on lapsed Missa loomulik osa ja see ei häiri kedagi. Mis seal salata, ma ei harju ikka Tallinnaga ära ja hing ihkab Tartusse tagasi. Üleeile juhtusin mõneks tunniks sinna ja soe tunne oli. Ja kurb oli. Tajusin, kuidas ma vananen.
Viljandisse juhtusin ka (panin autole talvepapud alla) ja ma pidin seal hulluks minema - sõita ei saa, kõik sõidavad kolmekümnega. Minul oli iga minut arvel, sest pidin õhtuks koju tagasi jõudma. Ma pole pimedas eriti sõitnud ja väldin seda nii palju kui võimalik. Õnneks oli Tartu-Tallinna maanteel veel üks minusugune argpüks. Argpüksimgi kui mina, sest sõitis suisa kuuekümnega. Ma nii aeglaselt ei julge sõita, sest autopeded pärast kirjutavad kommentaariumides, kuidas "lollid" aeglaselt sõidavad. Aga tagant tulevat "valgusmuusikat" oli küll tüütu kannatada. Tegelikult sain ma oma eessõitjast aru, aga ise ka mõttetult riskima ei hakanud. Eesti liikluskultuuritusest sain aimu alles siis, kui ise tihedamalt sõitma hakkasin. Uuringute järgi arvavad lausa 75% autojuhtidest, et nad on väga head autojuhid.
Otsad kokku ja lapsega tegelema. Tal oli eile kõrge palavik. Jälle.

2008-10-30T13:14:00.002+02:00

Rujamast Rujam
Ostsin Vanemuise rockooperi "Ruja" DVD. Hind oli küll üsna krõbe, aga tükki on kõvasti kiidetud ja mis seal salata - oma silm on ikka kuningas. Seda enam, et suvel mina seda etendust vaatama ei jõudnudki.
Vaatasin tüki läbi ja oli kohati ikka väga naljakas. Sergo Varese ja Priit Võigemasti näitlejameisterlikkus on ikka uskumatu. Viimane oli tõesti Rannapist Rannapim. Risto Kübar oli Nõgistona ka väga hea.
Hea investeering kindlasti.

2008-10-27T10:59:00.002+02:00

Kas see ongi vabadus, kui vaba ajaga ei oska midagi peale hakata (laps läks üle pika aja jälle sõime ja mul vaheaeg...)?

2008-10-19T16:29:00.002+03:00

Tahaksin alustada C.R. Jakobsoni sõnadega näidendist "Koidula veri": "23 aastat. 23 aastat. 23 aastat mitte midagi." Loomulikult väikese mugandusega "kolmele kuule". Aga sellel kõigel on oma põhjus.
Kandideerisin kevadel uude kooli tööle, lihtsas lootuses, et saan paremad tingimused, paremad võimalused, paremad õpilased ja mis seal salata - ka suurema palga. Palk oli tegelik lahkumispõhjus vanast kohast, sest kui koormust ei ole, siis ei ole palka ka. Ma saingi selle koha, aga peale kõrgema palga ei saanud ma sealt midagi. Arvestades seda tööd ja õpilasi, muutub palganumber mulle väikeseks. Sõnatuks teeb mind mu töö. Siiani mõtlen, et see on paha unenägu, mis kohe-kohe lõppeb. Uskumatu.
Õnneks on viimasel ajal eraelu huvitavamaks muutunud. Seda paljuski tänu autole, mille ema mulle eelmisel aastal ostis, millega ma ei julgenud Tallinnas sõita, aga nüüd teisiti lihtsalt ei saa. Praegu ajab see argus mind muidugi naerma, sest pole see pealinna liiklus nii hull sugugi. Külavaheteedel on asi vaat et hullemgi. Täna nägin ma esimest korda põtra umbes 5 meetri kauguselt. Hea on, et ta ümber mõtles, muidu ma siin hetkel arvatavasti ei kirjutaks.
Sel nädalavahetusel käisime oma abikaasaga üle aasta koos Tartus - juuksuris (poole odavam kui Tallinnas), turul (tahtsime teada, palju liha Tartus maksab; loomulikult on odavam). Teatris käisime ka, üle kolme aasta. "Koidula verd" vaatamas. Üle keskmise hea etendus, kuigi venitatult pikk. Arvestades aga seda, et me polnud aastaid kultuuri saanud, on see kindlasti parim tükk, mida viimasel ajal näinud oleme.
Täna hommikul päädis Tartuskäik Missaga oma kodukirikus. Just seda oligi mulle vaja. Tallinnas pole mul kirikus kahjuks mitte kunagi sellist tunnet tekkinud. Võibolla Pirital tekiks, aga sinna ma pole sattunud.
Miski murdus minus. Sain rahu tagasi. Rahu, millest tundsin väga puudust.

2008-07-23T13:50:00.002+03:00

Ära anda mees ja laps.
Juba pikemat aega on tunne, et tänu nendele kahele jääb mul isiklik elu elamata. Päevad on üheülbased. Kodu peaks välja nägema nagu Anthea Turneril (viimasel muidugi ei ole mäkerdajat last ja meest), süüa peaks tegema nagu presidendi peakokk ning raha sisse tooma nagu Tiina Mõis.
Masendus tuleb peale, kui vahid peeglist valget pekki. Valge pekk suvel on kõige jubedam asi. Solaariumijutud on toredad küll, aga esiteks ei ole last kuskile panna (randa kaheaastast ka lõõskava päikesega ju ei võta) ja teiseks ei jätku finantse. Ma pole üle aasta juuksuriski käinud, sest lihtsalt raha ei ole. Kulub kõik täitmatute pereliikmete kõhule. Euroopas saavad minu ametivennad 15,64664 korda rohkem palka. Sama töö eest. Hinnad on meil aga samad nagu seal. Head isu, teadagi kellele!
Kogu puhkus on mokas. Vaikselt hakkab tunduma, et elu ka mokas. Et tehtud väga valesid valikuid.

2008-07-16T07:58:00.002+03:00

Ega mul eriti millestki kirjutada pole. See on ka põhjuseks, miks harva siia juhtun. Valdavalt algavad ja lõppevad minu mõtted söögiga, vahele mahuvad ka mõned remondiga seotud ideed. Viimasega läheb päris kenasti, esimesega olen täpselt sama kaugel kui eelmisel aastal augustis.
Midagi põnevat võiks juhtuda. Oleks millestki kirjutada.

2008-05-20T19:08:00.005+03:00

Armsad asjad teevad tuju heaks. Nägin eile Snelli tiigi ääres pardimammat 14 väikese pardiga. Tahtis tibud vist üle Balti jaama merele viia. Sinnapoole ta nendega igatahes rühkis. Ei tea küll, kui paljud neist suureks kasvavad, sest kajakad ja varesed luurasid neid. Loodame, et võimalikult paljud. Ja pargivahti seal loomulikult ei ole.

2008-05-17T00:58:00.002+03:00

Internet võib ajada vihaseks. Õigemini selle puudumine. Internet on siiski valdavalt hea asi. Võid leida vanu kaotatud kontakte ja saada huvitavat infot. Ja siis ei oska selle infoga äkki midagi peale hakata. Mõtlesin täna õhtul, et vaataks, mida minu Saksamaa tuttavate kohta ka kirjutatakse ja hetkel olen saadud infost õnnetu. Kui mitte isegi väheke shokis.
Veetsin ülikooli ajal kolm suve Frangimaal ühes peres, kes pidasid talu. Kuigi nad olid sellised teistmoodi ja ma toona ei suutnud neid täielikult mõista, miks nad imelikud on, on mul nende juures veedetud ajast siiski ülihead mälestused. Nad viisid mind isegi Alpidesse. Sain nende juures eesliga ratsutada ja tänu sellele olen ka eesli seljast kukkunud. Pereisa imestas, kuidas ma autot juhin ja õpetas mind ümber. Tänu temale oskan ma viisakalt autot juhtida ja armastan tagurdamist. Vabaõhuteatris käimisest olen juba kirjutanud. Nemad viisid mind sinna. Ja Bayreuthisse ooperisse ja kuhu kõikjale veel. Andsid mulle kultuuri ühesõnaga nii et tapab.
Vahepeal ma nendega ei suhelnud. Ja täna avastasin, et nad müüvad talu maha ja sõidavad Kanadasse elama. Raske südamega, sest Saksamaal ei ole neil võimalik oma taluloomi vabaduses pidada ja nad ei suuda kõiki oma loomi puuri pista.
Kogu see lugu teeb mind kurvaks. Kui ma nutan endiselt Tartut taga, siis mida tunnevad veel nemad! Ja milliseid elu keerkäike ikka vaja on, et asjadest aru saama hakata. Et kui tore oli tegelikult veeta selliste "imelike" inimeste juures kolm suve. Ja et seda võimalust ei tule mul enam mitte kunagi.

2008-05-07T17:56:00.002+03:00

Kommuunikaaslane teatas äsja, et ta sai oma esimese raamatuga maha. Arvan, et see uudis tuli talle endale sama ootamatult nagu mulle. Palju õnne igatahes.
Ma hakkan nüüd Tropetsit vaatama. Et oma prantsusekeele õpinguid kergem taasalustada oleks.

2008-05-06T22:49:00.002+03:00

Ma pole kunagi eriline kultuuriinimene olnud, aga sellist kultuuritust pole minu elus varem veel olnud. Ei suuda enam õieti meenutadagi, millal viimati mingit raamatut lugesin. Teatris käisin vist eelmisel sajandil. Nii palju saan kultuurist osa, kui seda ümbritsevast minusse surutakse. Mõnikord tulevad mõned asjad isegi tuttavad ette. Näiteks täna kuulsin telekast OPi-reklaamis Taskuteatri ümberpööratud tsitaati. Sääritsa ja sporditeemaliste postitusest. Mulle avaldas see samuti muljet ja tore, et Sinijärv end asjadega kursis hoiab. Väga tubli, Taskuteater!
Oma ellu tahaks küll rohkem vaba aega. Et endale meeldivate asjadega tegelda saaks. Muidu kulub kõik aeg söögile mõeldes. Ja siis jälle kaalule mõeldes. Täna pidi muide ülemaaimne dieedivastane päev olema. Kui ma ikka õigesti aru sain. Aga ju ma ikka sain.

2008-04-29T22:58:00.002+03:00

Lapsevanemana tunnen aeg-ajalt kohustust küsida oma võsukeselt, kas ta väikest õde või venda ka soovib. Täna küsisin jälle. Vastuseks sain "Väike mänd", mis võis vabalt olla ka väike vend ja "Oma jope". Päris nii ta just ka ei öelnud, aga "oma jope" kõlab palju vaimukamalt kui lihtsalt jope. Kurejutud jäävad siiski ainult kurejuttudeks. Seda tänu ka uuele töölepinguseadusele. Ja haige olen ma viimasel ajal ka. Köharohtu pole mulle vajagi, sest oskan ka ilma selleta köhida...
Täna nägin kollast liblikat. Ja õunapuu mu akna taga alustab kohe-kohe õitsemist. Uskumatu, et polegi vaja enam pakse talveriideid. Ma olen nendega nii harjunud.

2008-04-15T15:35:00.002+03:00

Ma käisin nädalavahetusel jälle Mulklandis. Tõrvas, sugulase 90. sünnipäeval. Ega siis iga päev sellisele peole satu...
Pidu oli vägev. Nägin vanu, juba tuttavaid sugulasi, ja uusi, veel võõraid. Sain ka uusi teadmisi. Näiteks, et vanaisal oli lisaks kuuele vennale (seda ma teadsin) ka kaks õde. Ja et vanaonul on koguni kolm tütart. Mina tundsin siiani ainult ühte. Ükskord võtan kätte ja hakkan oma suguvõsa ajalugu uurima. Siiani on see täiesti uurimata.
Ahjaa, ma sõitsin Unelmate pulmaga ühes bussis.

2008-04-09T12:27:00.001+03:00

NB! Ettevaatust: meedikud!

SOOME ARSTIDE POOLT DIKTOFONILINDILE LOETUD "PÄRLID"

Patsient paranes ravist hoolimata
Patsient lõpetatakse kortisooniannusega mõne päeva pärast
Teeme kliendist koopia ja anname kaasa

Joonud 2 pudelit viina poole mehe peale
Parema kõrva kasutamine vasakul pool ei ole soovitav
Räägib, et kõrvalestad võivad hommikul väga valusad olla, kui need padjalt tõsta
Kuni üheaastaseks saamiseni saanud rinda, seejärel muna
Voodihaige söömine võib tõesti raske olla

Telefonikõne põhjal on pähe tulnud muhk
Ägeda kae tõttu mõlema silma eemaldamine
Patsient räägib ka, et pärast poomist on muutunud veelgi haigemaks
Lapsepõlves saanud kiviviske pähe

Aastaid põdenud oma vana haiget meest
Patsient pärit Vantaast, muud viga ei ole
Peres koer, kes elab väljas (käib toas ainult küüsi lõikamas)
Hommikud eriti hommikuti rasked

Patsient tuleb õhupuuduse tõttu öösel purjuspäi

Vasak lõug hakkas valutama
Heas töökorras kirves, mis tekitas eriti kauni lõikehaava
Antud hetkel pole valu pärakus ega ka mitte väljaheites
Kord nädalas saab kodus füsioterapeuti

Kips pole eriti valutanud
Leitud haav vasakus kulmukarvas
Emakas vastab 90. rasedusnädalale

Proov tuleb uriinist minu lauale
Tantsides teatab patsient, et parem õlg läks paigast ära
Seostab oma seisundit sellega, et on maganud, hingamisteed teki all
Vähemalt 2 päeva on peas kuulnud Saatuse tangot. Nüüd on peas helisevast muusikast nii kõrini, et üritas enesetappu
Patsient tuleb näitama parema käe keskmist sõrme
Hommikul hakkasid huuled alla vajuma

Saabumise põhjus: uriinilõhn hingeõhus, pea tundub tobe

Patsient on 78-aastane naine, kes tütrega rääkides nikastas lõualuu

Omal käel umbes 10 tundi tagasi peksa saanud
Täna hommikul läks patsient vetsu. Siis tekkis kummaline tunne, et on seal varem ka käinud
Patsient kukkus eile ja lõi ära vasaku pea

Kirurgiga konsulteeritud. Raviks on määratud jala kinnitamine 3 nädalaks naabri varba külge
Patsient räägib, et abikaasa hüppas tema rinnakorvi peal, kui ta kõhuli lamas
Parem külg kukkus hobuse seljast esmaspäeval

Kaks nädalat löödud kirvega kuklasse
Uuringul patsient soojeneb
Üldine seisund hea. Antud hetkel surnud

Lebab lillekaupluse ees ja tõmbub krampi
Silmast prügi eemaldamine labidaga ja muud meetmed
Väljaheidetes ei ole olnud

Hingeldab 5 kilomeetrit käimata
Just vasak silm on hakanud pärast kaeoperatsiooni rippuma ja oli juba ennegi häirinud
Rindu saab hästi katsuda

Patsient saabus kell 13.09 kiirabisse, kus olevat saanud kuuli kuklasse

Võtab riidest lahti ja paneb riidesse teiste abita. Kõnnak on kange eriti sokkide ja kingade osas
Vaevused kingas ja soovib selle eemaldamist

Neeruvaagnasse pääseb nüüd hästi. Käime seal ringi ja vaatame

Kontroll kolm nädalat. Kui gaasimull on kadunud, võib patsient lennata

Retsept vajadusel ära süüa
Patsient on teel Rauma regionaalhaiglast, voodis koos saatjaga
Patsienti laiendatud ühe tilga Tropicamidiga

Puusavaevuse pärast ravil oma silmaarsti juures

Patsient on 4 kuu vanune mees
Palju pahkluid mõlemas jalas, rohkem aga vasakus
Patsiendil tuleb hoiduda seksuaalsest läbikäimisest nii kaua, kuni me uuesti mu vastuvõtul kohtume
Patsiendi kuulmine on oluliselt halvenenud. Tegelikult ei kuule ta vasaku silmaga enam üldse
Räägib, et hommikuti on kella 4-6 ajal näljavajadus
Mõnikord ei õnnestu samal ajal autot juhtida ja aknaid pesta
Pääses õnnetusest kergete vigastustega, kuna arst lasi ta pärast kontrolli koju
Enne operatsiooni oli kaalu kümmekond kilo ja oli väga rahul, kui see langes (patsient on 66-aastane)
Diagnoos: paberitööline

Kukkudes kaotas meelemärkuse põrandale
Patsient käib kepi najal sellele toetumata
Oma jutu järgi saab patsient oma põlvega igapäevaelus hästi läbi
Muuhulgas suudab piimapakki edukalt ühest kohast teise liigutada
Jalad takistavad veel natuke

2008-04-04T23:47:00.002+03:00

Valele alukale
Mõnikord on küll tahtmine küsida, et miks minuga kogu aeg nii juhtub. Tavaliselt tundub kunagi hiljem hetke meenutades, et asi polnudki väga hull. Lihtsalt sel hetkel, kui kõik juhtub, paisutatakse kõik üle. Ei aita siin isegi "puhu ära!" või "Valele, alukale" (Dorise keeles "varesele valu, harakale haigus").
Praegu on mul selline mõõnaperiood. Naljakas on mõelda, et olin viimati nii vaene ülikooli teisel kursusel. Siis mul ei olnud ka isiklikku raha, aga konto ei olnud vähemalt miinuses. Täna võlgnen Hansapangale 15 krooni. Selle eest, et mul pangakaart on. Tegelikult on see miinus tekkinud puhtalt oma laiskusest, sest ma ei viitsi minna sularaha automaati panema. Aga ega siin eriti hõisata saa - remont neelab kena kopika. Ja kogu minu vaba aja. Õnneks pole palju enam jäänud.
Eile vaatasin linnapilti ja mulle tundus küll, et terve Tallinn valmistab õhtuks lõhet. Nii ka mina. Sõin seda musträsta laulu taustal. Musträstas on vist minu lemmik. Kümme aastat juba. Esmaspäeval kuulsin lõokest. Hiiumaal pidid sinililled juba õitsema. Ega ma eriti ei tea, mis looduses hetkel toimub, sest ma ei saa linnast välja. Tegelikult on sellele päris õudne mõelda, kui loodusevõõraks linnas elades jääda võib. Mõned inimesed elavadki terve elu nii ja see tundub neile normaalne. Nojah.

2008-03-08T23:56:00.003+02:00

Täna sain veemajanduse ka köögis korda. Täpselt nädal tagasi alustasin remondiga ja vahepeal tundus seis üsna lootusetu. Nüüd ei jää mul aga muud üle, kui täiel rinnal nautida ja kõikvõimalikke kasutusjuhendeid lugeda. Lõpetasin just nõudepesumasina oma. Järgmisena võtan ahju ette. Lektüüri oleks umbes kahe kilo jagu, kui ainult kõiki neid keeli oskaks. Seega hunnik makulatuuri jälle. Paberi tuleb viimasel ajal väga tihti ära visata. Ja näib, et ma ei ole ainuke, sest vanapaberikonteiner on kogu aeg täis.
Ühesõnaga oli täna hea päev, ükskõik kas naiste või mitte.

2008-03-07T14:25:00.002+02:00

Minu kontol on hetkel täpselt 3.99 raha. Aga hoolimata sellest, et raha ei ole, on tuju hea. Mul on nüüd köögimööbel. Ja igasugust jama vaadates saab nalja ka nabani.

2008-03-05T08:16:00.003+02:00

Masendav.
Käisin nädalavahetusel Tartus. On ikka väike koht küll. Kui rongist maha astud ja kohe vana tuttavaga kokku põrkad, siis on ju väike koht.
Reedel ei olnud mul mingit tunnet. Võibolla hilisõhtul oli vaid vargatunne, kui oma eelmise korteri ümbruses luusisin, akendest sisse vahtisin ja korra ka majas sees käisin. Keldris. Kaugemale ei julgenud seekord veel minna.
Laupäevaks oli aga kogu nukrus jälle kohal ja silmad läksid mitu korda vesiseks. Ja ma ei saa aru inimestest, kes ei saa aru, mida ma tunnen. Tegelikult on ikka vahe küll, kus vananeda.
Aga Tallinna-rindel on lood nüüd sellised, et köögimööbel on väidetavalt valmis. Aga minul on remont endiselt tegemata. Üleeile olin suures kassiahastuses. See oli see hetk, kui köök nägi kõige jubedam välja ja ilukuur ei olnud veel alanud.
Eile õhtul värvisin seinu. Pimedas seda tööd ikka teha ei saa. Lõpuks oli silme ees kõik nii orants, et ei saanud enam aru, kus algab, kus lõpeb (vana värv oli veidi teine orants). Lisaks veel tunne, et liiga tume orants ning avastus, et majas ei ole ühtegi purki ega muud nõud, kuhu värvised pintslid sisse panna. Kommuunikaaslane ütles selle peale, et söögu ma purk maisi siis ära. No guten Appetit! Ja järjekordne telefon läks. Lõpuks olin tige nagu herilane ja hommik on teadupärast õhtust targem. Ja valgem ka.
Hetkel vaatan värvitud seinu ja ma ei saa aru, kas toon on liiga tume või mitte. Kas osta heledamat värvi ja värvida üle? Ja nagu alati, kui oleks kellegi nõu vaja, siis andjat lihtsalt ei ole. No on ju masendav! Seda enam, et homme hommikuks peab köök valmis olema, aga põrandat ei ole veel, seega pole ka veel liiste ja loomulikult ei ole kardinapuud ka.
Ah...

2008-02-26T22:05:00.004+02:00

Pilvedehallis
Eelmisel nädalal ma juba arvasin, et lõpuks ometi hakkab päike paistma, aga täna on kõik jälle nii nagu enne. Peaks venelased oma lennukitega appi kutsuma, las toovad selle põleva kera taas pilve tagant välja. Tuju oleks kohe parem ja pesu kuivaks ka kiiremini.
Kuigi, ega mul kiiret eriti kuhugi ei ole, sest uus riidekapp on kindlalt paigas. Nagu ka uus laelamp, mis on küll ilus, aga mida oli peaaegu võimatu lakke panna. Poest muidugi paigaldamisjuhendit ka kaasa ei antud. Nagu ka Tartu elutoa lambi puhul. Tookord sai meil kommuunikaaslasega mõistus ikka täitsa otsa ja ma käisin poes küsimas, et kuidas lamp lakke käib. Ega müüja ise ka ei teadnud. Ronis lõpuks redeliga lae alla ja vaatas järele. Üks tuba on seega korras.
Täna käisime Dorisega ka kõrvaarsti juures. Lõpuks ometi need paranevad. Vähemalt arstionu väitis nii.
Reedel Tartusse.
Ja köögimööblist pole kippu ega kõppu. Nagu arvata oligi.

2008-02-24T19:05:00.002+02:00

Palju õnne, minu kodu maa!
Täna on väga ilus päev. Esimest korda elus on mul veebruaris rukkililled vaasis. Ja tähenduslik on ka see, et Doris just täna esimest korda "rukkilill" ja "Eesti lipp" ütles.
Pidulik konstert Estonias oli tasemel. Presidendi kõne meeldis mulle ka. Ja minu meelest on inimesed, kes suudavad Ernesaksa "Mu isamaa" otsast lõpuni laulda, kangelased, sest mina suudan sellest laulust ainult ühe rea laulda (ülejäänud laulu ma lihtsalt vesistan).
Ma hakkan nüüd kätlemissteremooniat vaatama.
Palju õnne, eestlased!

2008-02-20T21:37:00.002+02:00

Kui ma nüüd päris aus olen, siis eelmine nädal võttis mind ikka totaalselt läbi. Kogu see sünnipäeva ettevalmistamine ja kingituste otsimine. Hullem veel, kui täiskasvanule sama ürituse organiseerimine. Kokkuvõttes oli Dorise sünnipäev ilus ja meeldejääv. Ta puhus isegi põlevad tordiküünlad ära. Jah, laps kasvab. Ja mina vananen. Põhiliselt tunnen ma seda oma füüsisest, sest võhma enam ei jagu. Trepist annab ikka üles-alla minna, sest liigesed valutavad. Oma süü võib muidugi olla ka kergel ülekaalul, sest vanusega seoses ainevahetus juba aeglustub, aga isu on mul endiselt hea. Seda soodustab ka stress, mida minu ellu ikka parajalt jagub.
Homme tuleb riidekapp. Teise ringiga. Kahjuks ma ise ei näe, kuidas selle püstitamine seekord õnnestub. Või siis ebaõnnestub. Eks homme ole näha. Ja kui hästi läheb, siis vaba riigi 90. sünnipäevaks saab üks tuba lõpuks ometi korda.

2008-02-17T23:11:00.003+02:00

Ja ongi juba kaks aastat vana.

2008-02-16T16:32:00.001+02:00

Kindaneedus
Uskuge või mitte, aga ALATI kui ma Kristiine keskuses käin, kaotan ma ära kas enda või oma lapse kinda. Ja kui ei kaota, siis peaaegu kaotan, see tähendab, et lahked kaaskodanikud juhivad tähelepanu sellele, et ma midagi kaotasin. Nii ka täna. Kindaneedus?

2008-02-08T13:59:00.000+02:00

Tilk-tilk-tilk...
Ärkasin hommikul tuttava heli peale. Vee tilkumise või pahina või millegi vahepealse peale. Esialgu arvasin, et vannitoas jälle avarii, aga tilgad tulid otse laest. Seega uputasid täna ülemised naabrid. Õnneks näitas eelmine kord torujüri mulle, kust terve maja vesi kinni käib. Suutsin suurema jama ära hoida. Seda enam, et üleval keegi ust ei avanud, kuigi sealne memmeke oli kodus. Ja aeg oli ka selline, et just-just olid kõik tööle läinud. Igatahes tore küll ei olnud.
Vaikselt hakkavad kõik need jamad ära tüütama ja tekib küsimus, kas ma olin eelmises elus nii halb inimene või olen selles elus nii halb, et mind kogu aeg õnnetustega õnnistatakse. Või on keegi tõesti nii kõvad sõnad peale lugenud, et mõjub?

2008-02-07T20:12:00.000+02:00

Rahvusraamatukogu lõukoerad
Sattusin täna rahvusraamatukokku. Ja jälle juhtus see, mis alati ehk ma ei harju kunagi sealse vanglakorraga, kui pead kogu oma koti sisu ette näitama. Veel parem oleks muidugi, kui sul kotti üldse poleksksi, sest niikuinii oled sa raamatukokku vargile tulnud. Mina näen vist turvameeste arvates kohe eriti varga moodi välja, sest isegi kõige tavalisemas toidupoes hakkavad nad mul lõpuks järel käima. Isklikud podikaardid. Ja kaevata ei ole ka kellelegi, et privaatsust häiritakse, kuna reeglid on sellised ja kuna varastatakse.
Oeh, ma olen tänasest käigust nii puretud.

2008-02-06T14:54:00.000+02:00

Carne vale ehk hüvasti liha!
Täna on tuhkapäev ja algab paastuaeg. Täna ei tohi piimatooteid ja liha suusissegi võtta. Mina olen juba patustanud - sõin kanakest ja jõin koorega kohvi. Tegelikult on mul tunne, et loll saab kirikus ka peksa, kuna arvuta kuidas tahad, mitte kuidagi ei tule paastuajaks 40 päeva.
Tegelikult ei suuda ma sel aastal ka korralikult paastuda (enne Dorise sündi pidasin ikka vastu, nüüd enam mitte). Tean seda juba ette. Proovin siis teha nii, nagu preester soovitas: loobu paastuajal asjadest, millega kipud liialdama. Või kui päris loobuda ei suuda, tarbi vähem. Ja et need 40 päeva päris asjatud ei oleks, siis vaata rohkem iseendasse ja loobu enda koormatest.
Võtan sellel aastal plaani vähem televiisorit vaadata. Kuulan selle asemel hoopis oma tohutut muusikakogu, mis seisaks muidu ilmaasjata.
Ja proovin siiski lihatarbimist (ja üldse söömist) piirata. Liiga hästi elan.
Carne vale! Ja juukseid ärge täna kammige!

2008-02-04T20:36:00.000+02:00

Mu üks tuttav ajakirjanik saatis mulle edasi ühe nende ajalehe postkasti potsatanud vihjemeili. No eks neile saadetakse igasugust jama, aga see kirjatükk on ikka paras naljanumber küll. Ah, et Tartus ei olegi bidedussi?! Aga eks lugege ise. Kirjapilt on muutmata.

"Alustasin laupäeval WC-hädäst. Mureks on kempsude varustus. Tavaliselt ei ole nagi. Vähemalt kui kasutap traksi rihma asemest, on vaja panna nagi otsa jopp ja kampsun, kes on trakside peal. Kui nagi ei ole ja põrand on otse kusine, katsut hoida seljas võitud riideid süles, mitte kerge, kindel ega mugav.
Riia mnt ääres Pauluse kiruku vastas Restoraan Sodiaakis ütlesin nagi puutumisest. Täti oli mulle pahane. Andis nõu jättaa riided saali. Kas ma võtan kampsuni seljast ja jätan mütsi, jope ja taskudes asjad sinna jäselevalveta, ning lähen alusärgiväel kempsu?
Selle kroonib vel märkus, et paperit ei ole ega bidedussi.
DuNordi kohvikus (hoteli majas) onva-WCs oli duss aga voolik lühikke. Paperid ei olnud. Kuna tekin asjast märkuse, minu peale kaevatti, et kasutasin INVA-WCt. Küsisin, kas invalidid ei vaja paberit ega piisavalt pikka voolikut. Käi persse, kui ei meeldi."

2008-02-03T11:53:00.000+02:00

Eile olin liiga väsinud, et Eurovisiooni lõpptulemused ära oodata. Ja ausalt öeldes hakkas mul ühel hetkel seda geiparaadi vaadates paha ka. Meestele silmi volksutavaid mehi (loe: ajakirjanikke) oli päris rõve vaadata.
Küll on kahju, et Superstaari Taavil Eurovisioonil hästi ei läinud. Meie pere pisim on tema andunud fänn. Ta disainis poolehoiumärgiks isegi oma välimuse Taaviga sarnaseks. Tõesti väga kahju.
Võidulaulul poleks väga viga, kui üks tegelane neist kolmest välja jääks (no see, keda eelmisel korral ei olnud).
Üldiselt aga igav. See tähendab, et eestlastele omaselt püüti mingit sõnumit edasi anda, aga sellest ei saa niikuinii pooled eurooplased (jutumärkides) aru.

2008-02-02T14:28:00.000+02:00

Käisin ükspäev poes (ime-ime) ja nägin seal vastlakukleid. See viis mõtted kohe Kölnile ja karnevalile. Ja sellele, et tuhkapäev tuleb ja paast algab.
Nüüd on need mõtted muutunud juba igatsuseks. Ma igatsen Kölni, igatsen Rheinlandi järele. Ja kõigele lisaks olen hakanud jälle Tartu järele igatsema. See nukrus ajab mind hulluks. Ja ma ei tea, millal ma jälle Tartusse saan ja millal ma ükskord jälle Saksamaale saan.

2008-02-01T20:08:00.000+02:00

BBC on millegi väga ilusaga hakkama saanud. Ma vähemalt oletan, et film "Meie Maa" (või "Love Earth") on seda. Treiler on igatahes muljetavaldav. Millal see küll ükskord meieni jõuab?

2008-01-28T15:48:00.000+02:00

No ei saa võimalik olla!
Sain hetk tagasi kätte oma köögipõrandaplaadid ja valgete plaatide asemel on kollased. Ma enam ei suuda!

2008-01-25T19:06:00.000+02:00

Meie igapäevast leiba...
Niisiis toodi mulle eile see õnneketileib. Kuulnud olin sellest küll, aga päris täpselt ei teadnud, millega tegemist. Eile tegin nö. taustauuringut ja oli ikka lõbus lugemine küll. Eriti see, kuidas tainast partidele sööta soovitati.
Eks ta üks rist ja viletsus on, sest mul pole ahjugi, kus seda leiba, mis pidi rohkem keeksi meenutama, küpsetada. See tähendab, et mul on ahi küll, aga ma pole siiani aru saanud, kas see on ainult elektriahi või on see elektri- ja gaasiahi. Igatahes jõulupraadi ma selles ahjus küpseks ei saanud, kuigi pealmine kiht söestus päris kenasti ära.
Ma nüüd lähengi piimakest ja jahukest-suhkrukest segama. Kas klaas on 200 grammi või 250 grammi?

2008-01-24T19:36:00.000+02:00

Olin täna esimese poole päevast zombi. Öösel sain napid kaks tundi magada. Põhjuseks Dorise kõrvavalu. Vähemalt nii ta väitis. Tallinnas kõrvakliinikus öösiti valvearste ei ole ja kuna valuvaigisti ei mõjunud üldse, siis kannatasin lisaks lapsele ka mina, kannatasid ka kommuunikaaslane ja naabrid. Terve öö. Hommikuks olin juba nii herilane, et mõtlesin juba õelusi, mida arstile öelda, kui ta kisava lapse kohta märkusi peaks tegema. Ja järjekordselt nägin ma ükskõikset tööaega suhtumist ehk arstionu tuli tööle akadeemilise veerandtunniga. Mina küll endale sellist suvalist tööleilmumist lubada ei saa.
Lapse kõrvad olidki haiged ja nüüd saab ta antibiootikumi.
Tööl pidasin hambad ristis vastu, kuigi mul oli meeletu uni ja ma arvan, et minu loppisolekut märkasid ka minu kliendid.
Kodust leidsin eest kolm põõnavat isendit - kommuunikaaslase, lapse ja kassi. Viimane magab rohkem kui üleval on. Tegin ka lõunauinaku ja see päästis minu ülejäänud päeva.
Pärastlõunal tuli külla kommuunikaaslase ema ja ta tõi kaasa jeruusalemma leiva taina.

2008-01-18T22:44:00.000+02:00

Tutkit sulle riidekappi!
Üleeile sain pärast seda, kui imepisikese riidekapi ust poetades kõik riided sealt välja kukkusid ja kui ühte riideeset meeleheitlikult kilekotti toppida püüdsin ja see sealt ikka jälle välja kukkus, ikka päris vihaseks. Ma nimelt olen juba terve kuu oma suurt riidekappi oodanud.
Eile helistati mulle, et kapp saabus ja paigaldajad tulevad seda paigaldama. Tulidki. Ja püüdsidki paigaldada, aga siis selgus tõsiasi, et kapiosad olid valmistatud valede mõõtmetega. Ehk siis kaks mõõtjat mõõtsid eelmisel kuul valesti. Lootus saada sel nädalavahetusel lõpuks kõik riided kilekottidest kappi ning elamine peaaegu korda luhtus.
See ei ole ka muidugi üldse mitte tore, et pean nüüd jälle ootama. Veebruari keskpaigani.
Ausalt öeldes hakkab mul juba kõrini saama selle riigi elanike suhtumisest. Tööd tehakse ülilohakalt, ollakse õelad ja ebaviisakad. Palka nõutakse üle mõistuse kõrget ja kulud on ka üle mõistuse kõrged. Igaüks tahab teiste arvelt ju teenida.
Ma parem ei hakka oma uuele köögimööblile praegu mõtlema, aga ega ma sedagi ilma viperusteta paika ei saa. Olen selles täiesti veendunud.
Eks ma elan siis kottide-kastide otsas edasi.

2008-01-15T21:42:00.000+02:00

Fastfood ehk oled see, mida sööd
Sellel aastavahetusel ei andnud ma mitte ühtegi lubadust, ei tõotanud mitte midagi, sest niikuinii ma neid lubadusi ei täida. Mõtlesin küll korra, et võiksin veidi tervislikumalt toituda, aga midagi ei tule välja.
Täna käisin lapse vanavanaemal külas. Kogemata juhtus sinna pool hõimkonda kokku. Vahetult enne kojuminemist, hakkas ETVs "Meie", kus lahati kaaluprobleeme ning räägiti erinevatest dieetidest. Vist. Sest tervet saadet ma ei näinud. No vaevalt et Aunaste talkshow minu mõtlemist eriti kõigutanud oleks. Ma lihtsalt ei suudaks loobuda kõigest sellest, mida ma õgida armastan.
Ma ei mõtleks üldse oma kehakaalule, kui hõimlaste juures poleks olnud kaalu ja kommuunikaaslase õe laste isa poleks kaalule astunud ja ta ei oleks kõigest seitse kilo minust raskem. Kohutav mõelda, et üks meesterahvas kaalub sama palju (või tuleks öelda vähe) kui mina!
Varsti on iluideaaliks Fastfood-David, iseasi kui ilus see on. Pean tõdema, et tõepoolest oled see, mida sööd. Sama oluline aga on ka see, kuidas sööd. Ja kui palju sööd. Sest teine äärmus on ka päris jube.

2008-01-13T21:57:00.000+02:00

Veetsin kosutava nädalalõpu Mulgimaal. Juhtisin üle kahe aasta taas autot ning rõõm oli tõdeda, et minu sõiduoskused ei olnud hoolimata pikast pausist rooste läinud. Eks ta muidugi harjumatu oli, sest ikkagi võõras auto. See tähendab, et ema eelmise aasta lõpus ostis mulle sõitmiseks, aga esimese sõidu sain alles nüüd teha. Pedaalidega ja käikudega vajan küll veidi harjumisaega ning esisillavedu on ka minu jaoks midagi uut, aga roolida on mulle alati meeldinud. Seega nautisin nädalavahetust täiel rinnal.
Täna ootas mind kodus ees tilkuv vannitoatoru. Ei tea, kas peab homseni vastu või hakkab öösel uputama. Ei tahaks midagi sarnast eelmisel kevadel Tartus juhtunuga kogeda (kui boileris vesi keema hakkas ja filtri üles sulatas ning kuum vesi pritsima hakkas).

Kommuunikaaslane võttis ka mõnitustega vastu. Mõnitasin siis vastu ja ostsin Al Bano ja Romina Poweri hittide CDd. Ta nimelt ei olnud kaheksalkümnendate popartistidest midagi kuulnud. Ei tea, kus maa all tema siis elas.

2008-01-10T23:52:00.000+02:00

Ma ei ole kunagi aastaid, mis lõpevad paarisarvuga, sallinud. Lihtsalt läheb kehvasti nendel aastatel. Ja vaadates, kuidas see aasta juba vaikselt metsa poole kisub, kuigi aasta on ju veel alles noor, vihkan paarisaastaid veel rohkem.
Ma käisin täna maksu- ja tolliametis selgitust nõudmas, millest võib olla tingitud küll see, et olen sattunud maksuvõlglaste nimekirja. Mina, kes ma alati kõik maksud kenasti ära tasun. Ja siinkohal ei häbene ma isegi kirjutada selle ametniku nime, kes suutmatusest, unustamisest või puhtast laiskusest on praeguse olukorra tekitanud. See ametnik on Mati Rõõm. Telefonis ütles ta mulle, et eelmise aasta augustis tekkisid tal paberite vormistamisel mingid takistused. Minu õele rääkis ta eelmise aasta kevadel aga, et juuniks saab asi korda. Ja et Rõõmul on palju tööd, seda mainis Rõõm ise ka. Sooh. Kui ametnik ei saa neljapäeviti kella 13-15 kestva tööaja jooksul oma tööd tehtud, siis tuleb ületunde teha. Selle asemel tundub aga mulle, et nimetatud härra on asunud tootma süütuid maksuvõlglasi (ma tean vähemalt nelja ohvrit). Minu ühele küsimusele (kahjuks ma ei mäleta enam, mis küsimus see oli), tuli vastus, et tema ei tea. Umbes nagu Sangaste sotsiaaltöötaja ei teadnud, kuidas lapsi luku taga hoitakse ja näljutatakse. Kas Valgamaal on tõesti kõik vallaametnikud sellised, kes ei tea, mis nende tööalal toimub?!
Uuh, ja kogu see venelaste valge jõul on muutunud üheks õudsaks sopaks. Jube ilm. Ja seda juba pikemat aega.
Kuhu me sedasi jõuame?

2008-01-06T15:01:00.000+02:00

Kolm kuningat
ehk kellele head uut aastat, kellele häid jõule või kellele head jõulude lõppu!
Vanarahvas viis täna kuuse välja. Mina ei viinud. Lihtsalt ei raatsi veel. Mõned aastad tagasi ei viinud ka minu isa ja mis sest asjast lõpuks sai...
Tegelikult ei tohiks ma üldse ebausklik olla, vaid peaksin rohkem tõelisele usule pühenduma. Kahjuks pean endale tuhka pähe raputama (õnneks pole tuhkapäev aga enam kaugel).
Hääl pole endiselt tagasi, aga magamistoaremondirinne hakkab lõppema. Kui ma imestasin, kuidas kommuunikaaslane ja tema isa neli tundi kahte põrandaliistu paigaldasid, siis eile oli mul väga hea meel, et kardinapuud pool päeva üles pandi. Üles sai ja otse jäi. Kuigi ka selle paigaldamisel tekkis igasuguseid lõbusaid seiku. Näiteks ei sobinud kardinapuu originaalkinnitused ja puurimisel tuli ette mingi salapärane metall. Õnneks saab tänapäeval kaubandusest peaaegu kõike ja kommuunikaaslane nuputas sinna metalli sisse/peale/alla midagi. Nüüd jääb üle veel riidekappi ja laelampi oodata.

2007-12-27T21:31:00.000+02:00

Kas see on mingi saatuse iroonia või on see lihtsalt juhus, aga juba teist aastat järjest tulevad umbes samal ajal kurvad uudised. Ma ei teagi, kas olen kurvem kirjapapa lahkumise pärast või hoopis Tartu kogudusekaaslase Maśa pärast, kellega juhtus eile traagiline õnnetus ning kellest jäävad mulle ainult mälestused. Mälestused, kuidas ta kirikaias muru seest võililli juuris, Missadel liigselt vembutavaid lapsi näpuga viibutades korrale kutsus ja kuidas ta iga kord Dorise puusade vastu huvi tundis. Kuidas ta oma punases jopes ringis silkas. Ja nüüd teda enam lihtsalt ei ole. Kui ta poleks olnud vaegkuulja, siis oleks kõik ehk hoopis teisiti.
Rahu neile.

2007-12-26T00:19:00.000+02:00

Jõulud on selleks aastaks peaaegu läbi. Õnneks. Rohkem lõunaid kolleegidega ja pereringis ei suudaks ma vastu pidada. Rohkem kingitusi ei tahaks ise teha ega ka saada. Stressi tekitab kogu see kupatus. Lausa haigeks teeb. Sõna otseses mõttes. 23. detsembri õhtuks oli mul palavik 39,3. Veel samal hommikul, kui magamistuppa viimaseid tapeeditükke seina kleepisin, oli kõigest hääl ära. Loodan, et tegemist on viirusega, mitte millegi tõsisemaga.
See aasta erineb teistest selle poolest, et meil on päris oma jõulukuusk. Esimene päris oma. Kahjuks ei tea ma, kas see lõhnab, sest lisaks palavikule ja köhale on mul ka nohu. Aga õnneks ma näen veel. Või õigemini ei näe ka hästi, sest Doris sai minu prillid kätte ja keeras nendelt sanga küljest. Lõhkus ikka korralikult ära, nii et enam parandada ei saa. Juba teised prillid kahe kuu jooksul. Tuleb jälle läätsedega solberdama hakata.

2007-12-18T23:07:00.001+02:00

Ja kohal see ongi. Iga-aastane jõulumasendus. Hullem kui kunagi varem.

2007-12-17T23:20:00.000+02:00

Pipparkakast
Jõulude eel, ajal ja järel saab kilode kaupa piparkooke ära söödud. Mõnel varasemal aastal valmistasin ise piparkoogitaina, viimastel aastatel pole aega olnud. Ja tingimusi ka mitte. Ma isegi ei tea, kas mu praegune gaasiahi üldse töötabki. Ma pole eriline gaasiinimene. Olen suutnud isegi ühe köögirätiku juba põlema panna, millest on muidugi hirmus kahju, sest sellel oli kena heegelpits ääres. Ise heegeldasin vähemalt 10 aastat tagasi.
Kunagi tulevikus on kõik ehk hoopis teisiti, sest juba järgmisel aastal (vist jaanuaris) saan uue köögimööbli koos elektripliidi ja ahjuga. Seniks järan aga poepiparkooke ja leian internetist väga kummalisi lehekülgi. Näiteks selle siin. Ma pole rootsi keelt kunagi üliilusaks pidanud, aga "kärleksfulla" ja "pipparkakan" on küll keelelised saavutused. Igatahes on seda piparkoogiretsepti väga huvitav lugeda. Noh ja piparkoogivormid on ka vastavad või nagu nad ise kirjutavad: "endast lusten begränsar fantasin".

2007-12-16T15:09:00.000+02:00

Põrsast kotis ei osteta ehk kuidas remondirindel siis ka läheb.
Põrsas nr. 1 ehk tapeet.
Neljapäeva öösel vastu reedet lõikasime kommuunikaaslasega magamistoa tapeeti. Helekollast väikese lillemustriga. Sellist, millel tuleb mustrit ajada. Kolm esimest rulli jooksis muster nii enam-vähem kokku. Edasi jooksid kaks rulli ideaalselt kokku ja viimane rull jooksis kolme esimesega jälle kokku. Ehk siis neli rulli sobisid omavahel kokku ja kaks omavahel, kuid need kaks ja neli omavahel päris ei sobinud. Erinevates seintes poleks ehk seda mustri erinevat lippamist märgata jäänud. Peale selle tuli aga välja, et ühte rulli oleks veel vaja. Reedel läksingi seda siis seitsmendat rulli ostma. Ikka samast partiist. Kodus mustrit ajades ei sobinud see aga ei nelja omavahel sobiva tapeediga ega ka ka omavahel sobiva tapeediga. Läksin siis poodi tagasi. Poes kisuti veel lisaks kolm kinnist rulli lahti ja sama muusika. Tundub, et mõnel tapeediliini operaatoril võib ehk probleeme tekkida, kuna kogu müügil olnud partii osutus praagiks ja läheb tagasisaatmisele. Minult võeti lahtilõigatud paanid poodi tagasi ja vahetati teise partii vastu välja. Poes eelnevalt kontrollisime müüjaga, et muster ikkagi jookseks kokku. Jooksis poes ja jooksis ka täna, kui tapeeti lõikusin. Hea et niigi läks, kuigi ajakadu oli meeletu.
Põras nr. 2 ehk magamistoa lükanduks
Eile panime magamistuppa uut põrandat. Kommuunikaaslase õde oli nii kena, nõustus appi tulema ja mind koolitama. Nii sai otsustatud, kuna ehitusmees, kelle suure otsimise peale leidsin, küsis ruutmeetri põranda paigaldamise eest 200 krooni.
Poole toa pealt tekkis aeganõudev takistus. Meie magamistoal on lükanduks. Kuna puitparkett kergitas varasema võrreldes põranda kõrgust tunduvalt, siis ei läinud uks enam kinni. Õnnetuseks ei käi uks ära ka (kui just seina ära ei lammuta). Ja nii me siis saagisime ukse alt jupi maha. Aega võttis, aga asja sai. Ehk siis tulemus sai ilusam, kui oleksime uskunud. Ja ilusam, kui see oli enne.
Põrandaga olen ka väga rahul, kuigi põdesin mitu nädalat, kas sai ikka õige valik tehtud. Sama lugu tapeediga. Võiksin oma otsustes rohkem kindel olla.
Ja klikiga põranda paigaldamine ongi peaaegu nii lihtne nagu räägitakse.

2007-12-10T23:12:00.000+02:00

Nii kuramuse kiire on kogu aeg. Nii kuramuse kehv ilm on kogu aeg. Ja nii kuramuse pime on. Viimasel teemal rääkisin just kommuunikaaslasega ja meie meelest oli Tartus ikka tunduvalt valgem elada. Olen kõigest nii tülpinud, et ma isegi ei nuta enam Emajõge taga. Poleks ka aega, sest see kulub valdavalt korteri remontimise peale. Või vähemalt selleks ettevalmistuste tegemise peale.
Dorisele tuleb ka midagi panustada, sest ta käib nüüd kaks korda nädalas kaheks tunniks lastesõimega harjumas. Mul on meeletud süümepiinad, aga katsun olla tugev. Uni on lapsel kehvemaks muutunud ja ei ole just rõõm näha suurest nutmisest siniste silmaalustega last. Kasvataja, pardon - nüüd on nad ju õpetajad - ei suutnud isegi mu lapse nime meelde jätta. Noh, vanust oli tal kah juba üksjagu, aga seda enam võiks tal olla kogemusi ja vilumust.
Täna käisime Dorisega raeplatsil jõululaadal. Puhtjuhuslikult hakkasin rääkima "vorstikesed otse Saksamaalt" maaletoojaga ehk siis pesuehtsa saksa papiga. Viimane hakkas mu tütrele nii õudsalt meeldima, et tahtis ainult papi süles olla. Ja vorst maitses lapsele ka väga. Sellised mõnusad hetked teevad tuju kohe heaks. Selliseid hetki võiks olla veidi rohkem, aga mitte liiga palju. Siis polekski elul nagu midagi viga.

2007-12-02T14:20:00.000+02:00

HARJUTUS PEKINGI OLÜMPIA EEL
Vastake viiele lihtsale küsimusele:

1. Millised õpilased on unised?
2. Pildil on kaksikud poisid. Leidke nad?
3. Pildil on kaksikud tüdrukud. Leidke nad?
4. Mitu tüdrukut on pildil?
5. Milline on õpetaja?

2007-11-24T21:51:00.000+02:00

Käisin täna Viljandis. Rongiga. Ma olen rongiinimene. Mulle lihtsalt meeldib rongiga rohkem sõita kui bussiga. Õhku on rohkem ja ruumi ka. Ja huvitavam on. Seda enam, et Tallinnast Viljandisse sõitsin ma rongiga viimati vähemalt 12 aastat tagasi. Kohati oli loodus ikka väga maaliline - udu, ühel metsalagendikul hunnik metskitsi, täiskuu.
Viljandi on muidu väga ilus linn, aga sealsed inimesed... Ma parem ei jätka.
Tänane käik kujunes igatahes kaubareisiks. Sealne kaubavalik on hoopis teistsugusem kui Tallinnas või Tartus, kohati ehk isegi parem. Tundsin ennast nagu välismaale sattununa. Nii ma siis ostsingi endale lumememmega punase (piima)kannu ja teekannu, sest selliseid pole kusagil mujal näinud. Mida ma nendega küll peale hakkan, ei tea.
Tagasi tulin ka rongiga. Või nagu vedurijuht seda nimetas: "diiselmootoritega varustatud poolkiire rongiga". Sest lisaks mugavusele oli see ka veel odav - 63 krooni üks ots. Soovitan soojalt rongisõitu!

2007-11-17T22:30:00.000+02:00

Selle nädala teisipäeval sai minust ametlikult tallinlane.
Kolmapäeval oleksin peaaegu auto-omanikuks saanud. Leidsin naabermaja ühe ukse eest Honda võtmed. Seekord sai omanik oma maasturivõtmed siiski kätte. Järgmisel korral saab minust kindlasti ärandaja. Kahjuks autoomanikku minust ei saanud, küll aga mõne mööblitüki, jalanõu, raamatu, riideeseme ja Mon Cheri kommide õnnelik omanik. Püüan oma masendust asjadega leevendada. Ei õnnestu siiski eriti hästi. Nalja saab ostlemise käigus siiski (hea seegi, tõstab natukenegi tuju).
Nii näiteks oli täna Viru keskuses mess fotokaameratele, arvutitele ja muule seesugusele. Üks meesterahvas jagas tasuta rohelisi karbikesi Kaspersky viirusetõrjega. Ma naiivselt küsisin, et kas tõrje kestab terve aasta, mille peale onu muigas ja ütles, et pigem 15 minutit. Kasutusjuhendit lugedes selgus, et karbi sisuks oli ehtne kondoom. Arvutite peal ei soovitatud seda siiski kasutada. Et nüüd siis nimetatakse SEDA ASJA niimoodi.
Tegin Kaubamajas ka jalgade koormustesti. Peaksin soetama endale ainult korraliku toestusega spordijalatseid. Soetasingi siis. Elu kõige kallimad tossud.
Selle nädala tähelepanek on, et Tallinna penskarid ei erine Tartu omadest mitte millegi poolest. Võibolla on ainult veel ülbemad. Vähemalt tundub mulle, et kui vanust on piisavalt sinnakanti, siis arvatakse, et lubatud on kõik. Oh ajad, oh kombed!

2007-11-12T00:29:00.000+02:00

Hoolimata nädalasest puhkusest olen üliväsinud. Hoolimata kõigest on hetkel hea meel, et hing sees on. Üks umbkeelne trollijuht tahtis mind ja Dorist nimelt eile teise ilma saata.

Vedasime kommuunikaaslasega Tartust peaaegu viimased asjad minema. Seega on selle linnaga suurem suhtlemine lõppenud. Aeg-ajalt tahaks sinna ikka jõuda, aga kardan, et seda ei juhtu siiski niipea.

Kuidas leevendada masendust?

2007-11-09T22:13:00.000+02:00

Meil käisid täna mardisandid. Kaks väikest marditüdrukut, keda Doris meeleheitlikult siiski poisteks kutsus. Olid teised päris vahvad. Aga nagu alati, ei leidnud ma vajalikul hetkel fotokat üles ja fotosüüdistus nendest jäigi tegemata.
Mardiplikad mängisid kammipilli ja kolistasid jauramiga, tantsisid hoolimata valutavatest varvastest ning soovisid head viljaõnne. Tallinnas on tunduvalt moodsamad mardisandid kui Lõuna-Eestis. Seal visati ikka vilja põrandale, siin aga pisteti pihku riisihelbe-tangu-kaerahelbe-makaronisegu. Makaronid on minu meelest päris hea idee. Või mis teie arvate?

2007-11-06T00:20:00.000+02:00

No tõepoolest ei ole üldse vaba aega. Ma hüppan varsti ojasse, kui nii edasi läheb. Vaevlen täieliku magamatuse ja väsimuse käes. Seda enam, et remondiootuses ei ole me uut voodit kokku pannud, vaid magame rõõmsalt täispuhutaval voodil. See on tegelikult pikemaaegseks magamiseks kohutav variant. Eriti, kui mudilane on õhtul salaja madratsilt punni eest ära kiskunud ja läbi une tunned, kuidas küljealune üha enam põranda poole vajub.
Sellest ma parem ei räägigi, kuidas luud-lihased valutavad ja küür selga on tulnud. Inimesed, magage ikka normaalsetel madratsitel!

2007-10-24T09:14:00.000+03:00

Tänane laulutund Musamaris jääb küll külastamata, kuna põnn magab kõrvaltoas sügavat ingliund ehk magab totaalselt sisse. Olen Dorist kasutanud seni oma äratuskellana, aga tuleb hakata vist ikka päris kella ka hommikul helisema panema. Ükskõik millisel teisel päeval oleksin sarnase magamise tõttu tööle hiljaks jäänud. Täna on õnneks vaba päev. Õigupoolest vaba hommik. Pärastlõunal näitan uues kohas korraks nägu.

Otsin inimest, kes oskab siseuksi vahetada ja plaate seina-põrandale panna.

2007-10-20T14:34:00.000+03:00

Sellest ajast saadik, kui viimati siia juhtusin, on palju juhtunud. Alma on vanemaks saanud, puud on kollaseks muutunud, mina peaaegu lõplikult Tartust Tallinnasse kolinud. Ehk siis juba kolm nädalat on meil Tallinna korteri võtmed käes. Sisseelamine on toimunud üsna valutult. Aknast on mul vaade õunapuule, mida linnud viimasel ajal räsivad. Ei tea, kas on ka maitsvad ubinad?
Kui mul Tartus oli ajaga mingigi läbisaamine, siis nüüd see puudub. Aega lihtsalt üldse ei ole. Ise ka ei saa aru, kuhu see kaob. Tööle, koju, lapse laulutundi vist.
Doris jätkab lolluste õppimist. Viimasel ajal on ta pidevalt kassi krõbuskikausi juures ja uputab krõbuskit kassi jooginõusse. Kui pahandan, siis vaatab mulle oma suurte silmadega otsa ja lausub: "Kala!"
Söögiisu on jälle tõusnud. Erilisi maitsemuutusi pole tekkinud. Erinevalt kommuunikaaslasest, kellel jõulude lähenedes kasvab kapsaisu. Hapukapsa, praekapsa.
Aga nüüd lõpetan. Lähen pesu pesema. Oma uue pesumasinaga, millele ei antud kaasa üheski normaalses keeles kasutusjuhendit. Pian ma slovaki keele selgeks õppima?! Kõik. Tsau-pakaa!

2007-09-23T16:05:00.000+03:00

Olen kurb. Nagu viimasel ajal ikka, kui Tartusse satun. Ikkagi minu sünnilinn. Ikkagi minu nooruse linn. Ja minu lapse sünnilinn. Ilus, roheline inimmõõtmetes linn. Ja ma ei saa aru nendest inimestest, kes pole Tartus pikemalt elanud ja kellele see linn täiesti vastuvõetamatu on. Elagu seal enne ja siis rääkigu!
Ma ei saa veel teistestki asjadest aru. Näiteks ei saa ma aru vanematest, kes lastel vahet teevad. Küll aga tean ma, mis tunne on, kui vanemad lastel vahet teevad. Mõnikord lähevad need vahettegemised ikka väga inetuks. Seetõttu ootan ma järgmist nädalat kohe eriti, et saaks lõpuks Tallinna korteri võtmed kätte ja ei peaks ise enam lolli mängima ja et ei peaks enam teiste lollimängimist taluma. Ja nagu mu üks kolleeg ütles: sellistele inimestele ei ole mõtet rääkida - nad ei saa niikuinii aru. Ma kahtlen sügavalt nende mittearusaamises. Pigem ei taheta aru saada: lihtsatest asjadest nagu, et ka minu perel on VAJA kusagil elada (mitte ainult nende lemmiklapsel) või et milleks peab meil neli tuba olema (kuigi lemmiklapsest saadakse aru, et oma maja on vaja). Minu jaoks on näiteks kummaline, kui 33-aastase "lapse" vanemad käivad igal nädalavahetusel "lapsel" abis - puid riita ladumas, muru niitmas, kasvuhoonet kastmas, lapselapsi hoidmas. Õelusest ja lugupidamisest enda ja oma lapse vastu kujutan ette, et tulevikus on Tallinn Tallinnast sama kaugel kui Tallinn Tartust.
Imetlen Tartu itaallasi ja hispaanlasi. Hoolimata sellest, et 10 inimest elavad kolmetoalises korteris, on kõik paigas. Saan minagi tegelikult aru, mis peaksid väärtused olema, ent SAAMAHIMU(?) on nii suur, et kibestumus tapab mu hinge ja elurõõmu. Või on see see minu kuulus õiglusjanu (nagu mu pinginaaber tavatseb öelda).
Ühesõnaga, ma olen omadega hetkel üsna sassis. Kui saaks lõpuks koha, kus tunda, et MA OLEN NÜÜD KODUS. OMA KODUS, siis võibolla muutuksin ma veidi optimistlikumaks ka.

2007-09-15T22:33:00.000+03:00

Vahepeal ei ole midagi erilist juhtunud. Siiski on minus süvenenud veendumus, et Issanda loomaaed on ikka suur ja igaühel on oma kiiks. Ehk teisisõnu jätkan ühistranspordis toimunud seikade edastamist. Alustan seekord aga kommuunikaaslase heietusest. Kord tööle sõites läkatas tema läheduses istunud vanamees meeletult. Lõpuks võttis vanamees läbipaistva kilekotikese ja sülitas oma röga sinna sisse. Et aga asi ikka piisavalt jälk oleks, hakkas oma röga veel pikalt-laialt kõigi silme all veel uurima kah. Ma parajasti sõin, kui kommuunikaaslane oma läbielamistest rääkis (ta tegi seda tunduvalt naturalistlikumalt kui mina praegu) ja ajas ikka öökima küll. Eelmisel kolmapäeval, kui Tartusse sõitsin, istus bussis üks tõeline Lõuna-Eesti mees. Teate küll selliseid, kes Soomes ehitamas käivad. Jõi õllet ja puha, kuigi bussijuht oli läbi mikri hõiganud, et igasuguse alkoholi joomine bussis on keelatud. Lõpuks surus plekkpurgi kokku ja pani prügikotti. Noh, ikka need kilekotikesed jälle. Ise mõtlesin veel, et õlu ajab ju hädale. Mõne aja möödudes ja uskunud ma oma kõrvu. Vaatasin siis, kas ma kuulsin ikka õigesti. Lõunamaamees istus, kilekott munadel ja soristas kotti pissida. Hiljem riputas täiskustud koti (no ma ei oska seda teistmoodi nimetada) enda ette nagisse. Nii see siis kõlkus seal Tartuni. Päev hiljem ilmus Postimehes kellegi soomlase lugejakiri, mille sisuks oli umbes, et kas eestlaste põied on suuremad kui soomlaste omad ehk miks busside WCd kinni on. Minu kirjutatud loos oli bussi WC täitsa avatud.
Eile oli ka järjekordne hull bussis. Üks penskarmutt ei suutnud terve tee endale sobivat kohta leida, vahepeal tahtis isegi mulle sülle istuda. Lõpuks maandus ikka teisel pool vahekäiku. Kolmkümmend kilomeetrit enne Tartut hakkas tädike aga ikka üsna kummaliselt käituma. Kõigepealt lülitas ta sisse oma NOKIA 2210. Sealjuures sõimas ta kedagi, aga ma ei saanud päris hästi aru, keda. Äkitselt haaras ta aga oma ülisuurest mustast kotist, mida ta ontlikult oma põlvedel hoidis, deodorandipudeli ja kukkus ennast lõhnastama. Sõna otseses mõttes lasi seda endale pähe, näkku ja rinnale. Ja ta kordas protseduuri iga paari minuti tagant kuni Tartuni. Vahepeal lasi niisama õhku ka. Tema oli daame!

Endal mul läheb kah. Olen oma uue töökoha ehk tööga üsna rahul. Tallinn ei tundugi enam nii jube. Ja kui Elion alt ei vea, kirjutan varsti oma tegemistest jälle.

2007-09-01T21:48:00.000+03:00

Ostsin ükspäev kaasaegset kirjandust. Tiina Laanemi "Väikesed vanamehed" ja Anna Davise "Kingakuninganna". Esimese lugemist juba alustasin, kuigi mul puudub siiani sellest teosest igasugune arvamus. Loen edasi, äkki tekib.
Viisin täna oma lauaarvuti parandusse. Lõpuks ometi. Lihtsalt mulle meeldib kodus tavalise arvuti taga toimetada. Väljaspool kodu eelistaksin loomulikult rüperaali, kuid kodus peaks olema ikka selline korralik kobakas, mis paigalt ei nihku. Ma arvan, et isegi 6-kilone läpakas ei meeldiks mulle kodus.
Täna on olemine soojem. Parandasime nimelt kommuunikaaslasega elektriradiaatori juhtme ära.
Säästumarketis käisin üle aasta, ma arvan. Odavaid paprikaid ostsin. Nägin seal ka naabrinaist, kellel õitseb aknal valge toakannike. Polegi sellist värvi näinud. Ma muidugi lunisin endale lehti ja sain ka. Ei tea, kas need vastu talve idanema ka lähevad?

2007-08-31T23:17:00.000+03:00

Külm on. Igal pool. Käed külmetavad, jalad külmetavad. Kohati tundub, et õues on isegi soojem kui toas. Kogemata jäid kaks akent kaheks päevaks lahti. Ühest oleks õhuvahetuseks täiesti piisanud. Kas nüüd ongi soojaga selleks aastaks ühel pool? Sügis andis muidugi juba ammu endast märke - kuu tagasi lõhnas õhk õunte järgi, mõned nädalad tagasi hakkas ploomide järgi lõhnama. Täna ei mahtunud linnud enam traatidele ära.
Külm on. Mis ma siin hädaldan nagu külmetav kunstnik! Kuum vann aitab kindlasti, tass kummeliteed ka. Ajakirjad-ajalehed ka kaasa ja küll siis soe hakkab. Tervis on ka täiesti korras - kopsud töötavad ja süda on normaalse kujuga.
Siiski võiks kütteperiood juba alata - kõhnadel inimestel pidi külmem olema kui paksudel. Arusaadav, miks mul külm on.

2007-08-28T22:39:00.000+03:00

Mul on kõigest siiber. Tingitud on see minu ümber elavatest mökudest. Ausalt, tahaks Eestist ära. Mõtlesin nädalaks Kreekasse sõita, et oma närve puhata. Siis läks pool sellest riigist põlema, nii et sinna pole mõtet vist niipea minna. Tuleb siin külmas edasi tõmmelda.
Kassiliiv, mida praegu kasutame, on üks suur scheisse.

2007-08-23T15:43:00.000+03:00

Kaal langeb endiselt. Sellest tulenevalt on praegused riided mulle liiga suured. Vanad riided aga VEEL ei mahu hästi selga. Käin riidepoodides ja enesetunne muutub paremaks. Mitte et sealt midagi eriti osta oleks, aga mulle mahuvad 38 riided jälle selga. Ja Mosaicis lausa 36, vaata et 34 läheb ka peaaegu, aga see on üldse üks imelik pood. Kas see on ülekaalulistele mõeldud või?
Nii et olen viimasel ajal palju aega riidepoodides aega veetnud. Aga isegi mina ei saa järgi oma vanemale õele, kes võikski poodidesse jääda. Käisime eile viis! tundi Lõunakeskuses. Mul hakkas oma ajast lõpuks kahju ja närviliseks muutusin ka. Täpselt nagu mehed, kes peavad oma naisukesi ostlemisel saatma. Kahjuks ei ole mitte kusagil mujal kui Kaubamajas punast nahksohvat, millel oma tuimusega kahekesi istuda ja oodata. Millal ostleja oma uute asjade omandamisega ühele poole on saanud. Asjad võivad osutuda väga tülikaks. Sellest saan ma nüüd aru, kui kolimine on kohe ukse ees.

2007-08-20T22:21:00.000+03:00

Võta kark ja hüppa üle asjade. Just selline näeb välja üks tuba minu praegusest elamisest. Alates eilsest, kui magamistoa peaaegu tühjaks tassisime. Huvitaval kombel orienteerun ma asjades aga väga hästi ja siiani olen kõik vajaliku ilma probleemideta üles leidnud. Talun olukorda vaid seetõttu, et see on ajutine. Mõni elab terve elu hunnikutes ja on ka õnnelik. Ühesõnaga - REMONT.
Mulle "meeldib" õudsalt remonti teha. Eriti, kui oled pooleteiseaastase lapsega ihuüksi. Eriti, kui pooleteiseaastane titt röögib kõrval "Kaa'dan!" (mis peaks tähendama vist "kardan"), kui ma parajasti lage pahteldan. Hetk hiljem on ta riidekapis ja matsutab. Sai kah suu valgeks. Pahtliga. Peale joodi tapeedileotusvett. Huvitav, mida kõike mina lapsepõlves kurgust alla lasin? Esimese hooga meenub banaaniliköör, mille ema Moskvast oli toonud ja riidekappi ära peitnud. Mina käisin seda siis seal salaja limpsimas.
Hunnikute kaupa liiva sai söödud, ma oletan. Ja mida kõike veel.
Jah, väikese lapse emal juba igav ei hakka, kuigi ma ei pea laste kasvatamist just kõige huvitavamaks tegevuseks. Olen liiga egoist.

2007-08-18T22:08:00.000+03:00

Täna oli üks imelik ja sekeldusterohke päev. Tahtsime Dorisele uut hüüdnime panna. Algselt plaanisime panna Fjuk, kuna ootamatult selgus, et kunagise poliitiku lapse nimi on ka Doris Helena. Keelemänguga muutus nimi Fikiks, aga lõpuks ei läinud hüüdnimeplaan ikkagi läbi. Seda enam, et nägime bussis ühte umbes neljaaastast tüdrukut, kes oli täpselt nagu maksikoer Fjuk. Maksikoer Fjuki vanaisa nägi välja aga nagu vampiir - üleval ja all keskel puudusid tal hambad, ainult kihvad olid.
Siis nägime veel ühte meest, kellel olid jalas püksid embleemiga "Tallinn 80" ning ühte naist, kellel oli Georg Otsa kilekott. Täpselt selline, millega õemees 1990. aastatel Soomest banaane tõi.
Kuna meie lapsukesel täitus eile poolteist aastat, otsustasime talle väikese kingituse teha. Ta sai beebinuku Baby Annabell ja nukuvankri. Kodus vankrit kokku pannes selgus aga, et see roostetab ja värv koorub. Viisime kauba poodi tagasi ja saime raha ka tagasi. Ise-enesest oli kahju, sest tegemist oli väga vinge asjaga. Asenduseks ostsime Kaubamajast lihtsa ja odava nukukäru. Õnneks Doris vist suurt midagi ei mäletanud, sest vankri tagastamise ajal ta magas. Ärgates oli aga tal juba käru. Mõtles võibolla, et nägi vankrit unes. Lapsel oli terveks päevaks tegevus olemas. Varajased emainstinktid või midagi taolist. Ta isegi pahandas beebinukuga, kui too ei istunud korralikult kärus. Täpselt samamoodi nagu mina Dorisega pahandan.
Õhtu hakul võtsin ette tegevuse, mida oli ikka ja jälle edasi lükanud, kuna see tundus mulle raskena. Pahteldasin nimelt ära magamistoa aknapõsed. Uued aknad pandi ette ma ei mäletagi enam millal ja siiani olid põsed viimistlemata. Üritasin vastavat teenust ka aknafirmadelt osta, aga järjekorrad on nädalatepikkused. Nii kaua ei saa ma aga oodata. Hea on, et pahteldasin, sest tulemus sai ülihea. Muidugi mõtlen ma nüüd, et miks ei võinud ma seda juba varem teha.
Kui nüüd kuskilt pappkaste ka veel saaks.

2007-08-17T21:40:00.000+03:00

Peaaegu unetu öö jättis oma jälje minu tänasele päevale. Vajutas väsimuse pitseri.
Laps ei teinud ka mu elu kergemaks - ärkas varem kui tavaliselt, jonnis ja kukkus järjekordselt pea ees. Peaks vist ikka mingi aediku või puuri moodi asja soetama ja ta sinna kinni pistma. Saab vähemalt rahulikult aknaid sulgeda ja pea ümberpöördunult vaatama, kuidas laps selle aja jooksul toolile on jõudnud ja valmistub peakat hüppama.
Muidu on elu peaaegu muutusteta. Erandiks on kaalulangus, mis iseenesest on ju väga tore. Nii vähe kaalusin ma viimati kaks aastat tagasi. Või noh mis vähe! Nädalavahetusel käisin emal külas ja koristasime õega riidekappe. Muuhulgas oli palju ka minu hilpe, mida ülikooliajal kandsin. Nüüd võin nende selgapanemisest ainult unistada. Kui need aga isegi mu kondipuketist õele selga ei läinud, tegi see mind ikka mõtlikuks küll. Kannan võrreldes kunagiste aegadega 4 x 5-kilost pesupulbrikotti pidevalt kaasas. Ei usu, et endised mõõtmed veel kunagi saavutan ja pea seda ka elu ja surma küsimuseks, ent kui kaal algab viiega, võin juba rahul olla. Hetkel algab see kuuega. Peaasi on endale piisavalt tegevust leida, et mõtted kogu aeg söögi ümber ei keerleks. Anorektikut minust ei saa, sest ma ei salli pidevat näljatunnet.
Noh ja õe käest sain paraja peapesu ka. Et ma olevat liiga kossakas ja end käest ära lasknud. Käskis mu juustega midagi ette võtta, aga mida sa võtad, kui juuksur mulle jälle ootamatult lapse on saanud. Ja mida kõike muudki ta veel ei käskinud. Kellele ma siis lõppude lõpuks ikka elan?!

2007-08-17T01:06:00.000+03:00

Und ei ole. Mingi kuupäevaline kriis või midagi taolist. Palju mõtteid, mis tunglevad peas siia-sinna ja ei mahu ära. Valdavalt on need seotud eelseisva kolimisega. Paneb ohkama - kahetoalisse korterisse võib ikka hämmastavalt palju asju ära mahtuda. Ma olen muidugi selline inimene ka, kes ei raatsi midagi ära visata. Hoian asju käes, veeretan näppude vahel ja siis panen ikka vanale kohale tagasi. Nüüd on vist aga aeg teha süda kõvaks ja mittevajalikud esemed lihtsalt minema loopida. Mu konspektid lähevad kõik seda teed. Terve kapitäis. Kuidas neid nii palju küll tekkis, ei saagi aru. Muidugi ei saa kõike minema ka visata. Näiteks vana elektriõmblusmasinat (täitsa metallist) ja väikest külmutuskappi ei viska ju ära. Kui kellelgi tekkis nende esemete vastu huvi, siis annan odava raha eest ära. Nagu tavatsetakse öelda, kuigi see lause ei sisult korrektne.
Noh ja raamatud. Uues kodus saab nende jaoks olema lausa eraldi tuba. Ma muidugi soetan neid siia juurde, kuigi mõistlikum oleks seda juba Tallinnas teha. Sõbranna kinkis mulle Apollo kinkekaardi, mille tulemusena on vaja kuus Astrid Lindgreni teost ka kaasa võtta. Kinkekaarti oleks tunduvalt lihtsam olnud kolida.

Unetust tekitavaid mõtteid on veelgi. Endine kolleeg, kes lahkus firmast minuga umbes samal ajal teatas, et firma paneb pillid kotti. 10 meeskolleegi koondatakse ja kõik naiskolleegid ka. Naistest eriti kahju ei ole, sest enamus eestlasi olid asendunud venelastega. Selliseid koledaid lugusid vastu ööd kuulda on päris traagiline. Kuigi, kui ma nüüd päris aus olen, ega see eriti tore firma ei olnud ka. No mida tahtagi, kui ülemuse hüüdnimi oli Muffin.

Uni ei taha ikka veel tulla. Kahju, et ma Ameerikamaal ei ela. Seal pidi olema teleprogramm, kus näidatakse haigutavaid inimesi - see pidi und tekitama.

2007-08-06T23:36:00.000+03:00

Kui ma hommikul veel mõtlesin, et olen egoist, siis õhtul ma enam nii ei mõtle. Eriti kui järgida Lucille Harperi teooriat, mille kohaselt on egoist inimene, kelle parim omadus on see, et ta ei räägi teistest.
Mulle helistas täna inimene, kellega ma ei taha tegelikult üldse suhelda. Olgu ta siis nii naisveresugulane kui on. Lihtsalt viskab ühel hetkel üle, kui muud juttu ei kuule, et "mulle pakuti siia tööd ja mulle pakuti sinna tööd; ostsime oma poegadele rollerid ja vanemale pojale auto; me müüsime oma majaks ehitatud suvila ja korteri maha; me ostsime Tallinnast välja maja; me ostsime kaks aastat pärast majaks ehitatud suvila müümist maja Tartumaale, jõe kaldale - meil on oma marjapõõsad ja õunapuud ja meil on nüüd PÄRIS OMA SAAR!" Kõige kurvem on muidugi see, et sugulane arvab, et ma olen kade, aga ei ole. Tore, kui kellelgi hästi läheb. Et jälle on otsustatud soetada üks "koht" tavalisest eluasemest võimalikult kaugele, kuhu mees oma armukesi vedada saaks ja elu täiel rinnal nautida. Nõrkushetkedel heliseb taas minu telefon ja minu roll on siis kuulata. Ja ma ei ole kade.

2007-08-05T17:11:00.000+03:00

Nii kurb kui see ka ei ole, ma ei ole suutnud siiani Tartus endale sobivat tööd leida. Kommuunikaaslasel oleks ehk võimalus, aga ta on oma Tallinna otsaga vist liiga rahul. Olen täiesti alla andnud. Käisin isegi Tallinnas kortereid vaatamas. Ega suurt midagi vaadata ole - enamus korterid ei vasta minu maitsele ja tingimustele. Ja ega kinnisvaraportaale uskuda ei maksa ka. Nii näiteks nägi üks neljatoaline korter, mida reklaamiti "värskelt remondituks" välja hullem kui minu praegune pooleldi remonditud korter. Teine neljatoaline enam nii kole ei olnud, kuigi ka seal tuleks remonti teha. Ja kõikidel maakleritel oli millegipärast lemmikteema nr. üks - neljatoaline korter, siis saaks teine laps ka toa. Ei ole teist last plaanis. Selle ühegagi palju tegemist.
Tartusse sõites sattusid bussile ette pühapäevaautojuhid. Vene masinate ja kummalise sõidustiiliga. Samas ei saanud nendest vähemalt üks vist eriti paha inimene olla, sest tal oli ilus kutsa autos. Aga vahepeal oli tunne jah, et hüppa või ise bussirooli. Meie riigil on vaja suuremat Tartu-Tallinn maanteed.
Eile käisin Pampersi Väikelaste Arengu Akadeemias. Ma päris ei nõustu nende mõõtmetega, mis seal on, aga lõbus oli ikka. Eriti ülisuur tugitool. Sellise võiks endalegi soetada.
Tänase päeva teema on kukeseened. Kuna mina vist niipea metsa ei saa, siis ostsin neid turult. Kord aastas võiks isegi linnainimene kukeseeni süüa. Või mis?

2007-08-02T00:00:00.000+03:00

Postimehe online kommenteerijad on ikka naljahambad küll. Tsiteerin "Iidolit": "Käisin just oma poega soomemaale kooli viimas ja nägin ta toanaabri (mõlemad spordilembesed poisid) seinal Nykäneni autogrammiga postrit. Poiss ütles, et tahaks kangesti oma seinale Värniku oma. Loodame, et asi nii hulluks ei lähe."

2007-07-30T14:06:00.000+03:00

Tartus on levimas uus vargusteliik. Üliõpilasorganisatsioonidest kaovad asjad - Raimla hoovist kadus järelhaagis. See leiti küll lõpuks üles. EÜSi hoovist.
Eile lugesin kiriku aialt, et Sakalast varastati viiul.
Minu teada peaksid need organisatsioonid tegelema lipuvargustega ning millegipärast oli mul tunne, et korporatsioonid on nagu pühakojad, kust midagi ei varastata. Ju siis eksisin.

2007-07-29T22:32:00.000+03:00

Nüüd tuleb pikem puistamine, aga äkki hakkab kergem.
Vaatasin eile hilisõhtul TV3st "Rohelist miili". Polnud seda varem näinud, aga kuna kriitika filmile oli hea, siis vaatasingi. Niikuinii midagi targemat poleks teha olnud, kuigi annan endale aru, et vaatan viimasel ajal liiga palju telekat. Noh, film käis kah. Pisarad peaaegu tulid (need tulevad viimasel ajal üldse kergesti - tantsupeo kordust vaadates, huilgavaid kiirabiautosid nähes, klaveriõpetaja mehe ja äia surmast teada saades, magavat last vaadates ja mõnikord ilma igasuguse põhjuseta ka). Kui ma just hull ei ole, siis olen väga õnnetu inimene. Nagu üks korralik eestlane olema peabki. Ime kah, kui ei ole, sest ümberringi on ju kõik õnnetud. Kellel tuju hea, sellel tuleb see ära rikkuda. Eriti hästi valdavad seda kunsti pensionärid. Mul on viimasel ajal küll tunne, et nemad oma ninaotast kaugemale ei näe. Kohati tahaks isegi vabandada, et mul laps on, et ma olemas olen ja nende planeedile ära ei mahu. Ekstreemseim näide on minu vastas elutsev prouakene, kes on võtnud pähe, et ma ei pesevat koridori. Tegelikkuses pesen küll, aga ta vist ei ole juhtunud nägema. Kui ei ole juhtunud nägema, järelikult ei pese ikka. Ükspäev kargas ta mulle sõna otseses mõttes kallale ja üritas minu elamisse tungida. Palusin minu ust mitte puutuda ja vastuseks kõlas: " See ei ole sinu uks!" Ma arvan, et mul oli sel hetkel sama totakas nägu peas kui temal hetk hiljem, kui ütlesin, et on ikka minu uks küll (tegelikult on Kommuunikaaslase oma, aga who cares!). Kutsu või politsei. Oeh, see kamm kestab juba üle aasta. Püüan tädikest mõista, sest tal avastati eelmisel aastal rinnavähk ja teda on lisaks lõikumisele kõvasti kiiritatud. Kiiritamine pidi psüühikale halvasti mõjuma ja tundub, et nii see tõepoolest ka on. Tegelikult on mul väga paha hetkel koridoris liigelda, kuna juba nädalaid on seal kellegi kuivanud okse. Koristaksin ära, aga hetkel on naabritädi kord.

********

Täna olin paanikaosakonna juhataja. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, kui kirikust väljudes otsustas Doris põse vastu kirikutreppi suruda. Otsaesise ka. Vajus jalapealt. Muhku ei tulnud ja punaseks ka ei läinud, seega ma ei muretsenud eriti. Istus kärus veel poolteist tundi, kuni jäi magama.
Pärast ärkamist algas aga minu jaoks täielik õudus. Laps tegi kaks sammu, istus maha, katsus paremat jalalaba ja karjus meeleheitlikult "ai-ai". Ja nii korduvalt. Helistasin juba Lõivukesele, kes suure tõenäosusega puusajama välistas. Natuke muretsesin veel, traumapunkti ei tahtnud ilmaasjata minna - segan veel arstitädisid rate.ee-s surfamisel.
Mõne aja pärast poleks nagu midagi olnudki - valust ei jälgegi.
Kommuunikaaslane pakkus välja, et ehk nägi laps mõnda lonkavat inimest ja ahvis seda. Nagu jutustas üks nelja lapse isa hiljuti trollis. Tema poeg oleks peaaegu kipsi pandud, kuna jäljendas lombakat naabrimeest.
Mis see siis oli, ei tea. Sama võib küsida ka kolme kraadiklaasi (pardon: termomeetri)kohta, millega igaks juhuks last kraadisin. Üks näitas 38,0, teine 37,4 ja kolmas 35,8. Millist uskuda, millist mitte? Minul näitasid need kõik 36,5.
Oeh, ma olen sellest päevast väsinud. Mida sellelt päevalt oodata oligi, kui suur must kass kolmveerand seitse voodisse hüppas ja üles ajas!

2007-07-26T22:22:00.000+03:00

Viimasel ajal on juhtunud minu lugemislauale valdavalt ühe naaberrahva kirjandus. Sisko Istanmäki "Liiga paks, et olla liblikas", siis üks Tuglase tõlgitud raamat ja mõni veel. Ega ma loetust erilises vaimustuses ole. Noh aga mida naaberrahvalt tahtagi - kuula nende keelt ja vaata neile näkku. Ja millised ideed neil veel on! Selle peale on võimelised tõesti ainult soomlased tulema. Meeipissienamkunagiistudes.

2007-07-25T22:57:00.000+03:00

Ei juhtu siin elus tõepoolest midagi huvitavat, kui just ise oma elu huvitavaks ei püüa teha. Üksikemadel ei anna aga eriti midagi korraldada. Jah, võib nii öelda küll, et olude sunnil on minust saanud üksikema. Mitteametlikult siiski, kuigi seal suurt vahet vist ei ole.
Minu magamistoa akna taha on kolinud tuvi. Ta on kas väga julge, sest minu kõtitamised teda minema ei aja või on ta väga haige. Kahtlustan viimast. Paranoiline nagu ma olen, ei julge isegi akent lahti teha. Äkki tulevad pisikud sisse.
Löön viimaseid vabu nädalaid surnuks, sest varsti ongi aeg tööle minna. Kohe üldse ei tahaks. Hea meelega istuksin lapsega kodus ja oleksin üksikema. Mulle sobiks rantjee-elu väga hästi. Et ma midagi sellist endale lubada saaksin, peaksin lotovõiduga suurema summa võitma. See oleks aga juba tõeline ime.
Pean vist kähku magama minema, muidu ajavad suured unistused mu meele mustaks.

2007-07-18T18:45:00.000+03:00

Jätkub kahe linna vahel sõitmine - üleeile Tallinnasse niigelnaagelnoie Sebe bussiga, eile Tartusse tagasi. Kassi viiendale sünnipäevale.
Päeval tegelen lapsega, öösel loen ja vaatan telekat. Eile juhtusin ETVst "Ussikesi" nägema. Võitlesin lõpuks pisaratega, mida ei teinud aga väikese surnud lapsukese ema. Ei tea, kas ta üldse saigi millestki aru. Isa seevastu näis mingisse kolmandasse maailma langenuna. Väikesel oli ütlemata kurb saatus - takerduda võrevoodile kinnitatud paelasse ja end üles puua. Ohjah, ei tea, kui kaua ma sellele väiksele inglikesele veel mõtlen?
Öösel kell 03.13 ärkasin korraks, kondasin natuke ringi ja proovisin uuesti uinuda. Kuni käis üks õudne pauk. Järgnes valgusemäng taevas, metsik tuul ja tugev vihm. Kohati tundus mulle, et majal on vist katus pealt ära lennanud ja ülemistele naabritele sajab vihm sisse. Vaimusilmas nägin juba, kuidas vesi laest minu elamisse tilkuma hakkab. Ja elekter läks loomulikult ära. Meil siin läheb vool tihti lihtsalt lambist ära. Täna paistab päike nagu öösel poleks midagi olnudki.

2007-07-15T22:42:00.000+03:00

Vaikne, võiks öelda et suisa igav elu on vahepeal olnud. Kui välja arvata ainult mõned kummalised sisseostud - Maximast destilleeritud peedid ja Maksimarketist konnakujulised kummikommid, mis maaletoojale on "hapud ussikesed".
Täna saatsin kommuunikaaslase Tallinna bussile. See Taisto bussijuht nägi küll väga Mahmoud Abbasi moodi välja.
Hansapäevad vaatasin üle. Nägin isegi lotja mööda Emajõge sõitmas.
Õhtupoolikul heldis mu süda aga sellest, kui kolmeaastane Itaalia poiss minu last kallistas ja paitas. Hellitatu kohta võib nüüd vist öelda, et ta kõnnib.

2007-07-09T21:54:00.000+03:00

Ma ostsin üle-eelmisel laupäeval Prismast "Müümise kunsti" DVD. 39 krooni eest. Odavam ikka kui kinopilet. Täna jõudsin vaatamiseni. Vaatamisjärgsed mõtted on kummalised, aga hea meel on ka. Enda pärast. Ühe tegelase masside hullutamise tekstides tundsin ära raamatu "Teie alateadvuse jõud" sisu. Raamatut lugeda on odavam kui selle mehe loengutel käia. Ja mõju on kindlasti samasugune. Aga kui nõudlust on, miks mitte.
Mis puutub müümisse, siis ise eelistan osta või öelda pakkujale "ei". Tundub kergem.

2007-07-08T18:42:00.000+03:00

Ma hakkan varsti päevikut pidama. Päris päevikut. Talletan sellesse juhtumised oma bussi-, trammi- ja trollisõitudest. Nii näiteks kirjutan kindlasti eelmise nädala trolliseigast, kuidas peaaegu alasti, purupurjus või narkouimas venelane kargas trolli ja jooksis karjudes läbi trolli: "Ubju!" Eile olid trollis kolm parukmeest, üks neist automaadiga terrorist. Kutsusid telefonitsi rahvast kokku ja soovitasid enne sms-laenu võtta. Et ikka raha oleks. Kommentaariks veel nii palju, et nad olid liiga purjus, et jala käia, auto juhtimisest rääkimata.
Üleeile Tartust Tallinnasse sõites ütlesin ma millegiprast, et selle bussiga me kohale ei jõua. Enne Koset kooleski buss ära. Ausõna, enne ei olnud bussil midagi viga. Õnneks juhtus sõbralik Mulgireisid mööda sõitma ja korjas meid peale. Doris ajas uues bussis käed ette ja nõudis häälekalt "Opa". Üle vahekäigu vene mehele sülle. Istus seal kuni Tallinnani ilma igasuguse viginata.
Lugusid oleks kui palju.
Hm, eilses Postimehes on minu Pusast pilt. Kassist siis.

2007-07-05T14:17:00.000+03:00

Mulle meeldib suvi. Just selline, nagu praegu on. Ei liiga palav, ei liiga külm. Maasikad, värske köögivili, turulkäigud. Need lõhnad! Ja need värvid! Ja siis turult toodud produktidest supi keetmine. Krõmpsuvad porgandid, krudisevad kapsalehed, hernekaunad. Lihtsalt võrratu looduse toodang. Peaksingi rohkem sellist salati-köögiviljakraami sööma. Enda suureks kurbuseks märkasin, et midagi uut oleks selga vaja soetada. Poes on aga nagu ikka - kõik kohad kaupa täis, aga midagi osta ei ole. Või siis ei lähe selga või on ilma õmblusteta, lihtsalt käristatud servadega. No eks nii tuleb odavam "õmmelda". Inimesed on valmis ju moodi ostma. Ainult mitte mina.
Hakkan parem "Prantslannad ei lähe paksuks" lugema. Äkki mõjub.